Kuigi kõnealuses artiklis oli kaheldava tõeväärtusega väiteid õige mitu, tahaksin siinkohal peatuda neist vaid ühel ― nimelt soolise võrdõiguslikkuse voliniku Kadi Viigi arvamusel, et „naise õigus vabale abordile oli väga suur samm naiste õiguste tagamisel”.

Õigus täielikule hüljatusele

Püüan käesoleva kirjatükiga anda ülevaate põhjustest, miks olen veendunud, et abordi seadustamine on olnud naiste õiguste vallas tõepoolest suureks sammuks ― ent sammuks vales suunas. Muu seas annavad sellest tunnistust nende naiste hääled, kelle lugusid oleme kogunud seoses peagi avatava veebilehe www.abort.ee valmimisega. Erinevalt paljudest, kes abordi teemal sõna võtavad, lähtuvad need naised reaalsest ja valusast kogemusest. Saadetud lugude hulgas ei leidunud sääraseid, kus oleks tänatud seaduseandjaid ja naistearste suurepärase võimaluse eest end naisena paremini teostada.

Tegemist on kirjadega inimestelt, keda on kõige julmemal moel petetud. Seejuures põhineb abordi seadustamine ühel möödunud sajandi mastaapsemal ja ohvriterohkemal pettusel ― lugedes siia alla nii tapetud lapsed, purunenud suhted kui hingeliselt ja füüsiliselt purustatud naised.

Abort ei ole kellegi huvides. Paljude lugude lõpust võib leida valusa tõdemuse, et aastate eest tehtud abort ning sügav kahetsus painab iga päev. Empiiriline kogemus kinnitab, et tegu ei ole mitte privileegi, vaid naistevastase vägivalla ühe jõhkrama vormiga. Seejuures on tegu vägivallaga, mis on ühiskondlikult aktsepteeritud ja mille üle ei ole ohvritel seetõttu sallitud kurta. Seega kannatavad nad hääletult ― häbist, mahajäetusest ja mõistmatusest läbiimbunud piinavas vaikuses.

Järgnevalt püüan põhjendada, miks on abordi seadustamine olnud naiste õiguste tagamise vallas kõige suuremaks katastroofiks.

Õigus odavale armastusele

Esiteks, abordi seadustamise teel hülgas ühiskond kannatamatult naised ja nendele unikaalse probleemi ― planeerimata (või sageli mehe poolt soovimatu) raseduse. Selle asemel, et saada selle väljakutsega toime tulemiseks vajaliku armastuse ja toetuse osaliseks, pakutakse naistele „lihtsamat lahendust” ― aborti ―, mille hinnaks on naiste väärikuse täielik eitamine ja äärmuslik üksijäämine kõige raskemal eluhetkel.

Planeerimata rasedusega silmitsi seisvad naised vajavad alati lähedust, hoolitsust ja toetust ― mõistagi ootavad nad seda ennekõike oma sündimata lapse isalt. Nendel õnnetutel juhtudel, kui mehed oma vastutusest taganevad, vajaksid naised ühiskonna toetust.

Ent mida ütleb riik? Millist abi ta pakub? Toe ja hoolitsuse asemel pakub riik maksumaksja rahaga subsideeritud võimaluse oma lapse „jäätmekäitlemiseks” (Eesti Vabariigis toimitakse sünnieelselt tapetud laste surnukehadega lähtudes jäätmekäitlusseadusest). Abort on „odav armastus”, mida ühiskond pakub kuluka hoolitsuse ja siira pühendumise aseainena.

Õigus vääritule suhtumisele naise kehasse

Teiseks, üksijäetuse kõrval ründab abordimentaalsus (ehk aborti aktsepteeriv ühiskondlik meelestatus) otseselt naise seksuaalsuse unikaalset väärtust. Abordimentaalsuse olemuses on naiste lahutamine nende reproduktiivsest potentsiaalist, mis on omakorda õõnestanud naiste loomuliku uhkuse, mis tuleneb võimest kanda ja sünnitada lapsi ― loomise ime, mida ei suuda ükski mees. Selle asemel, et seda unikaalset potentsiaali ülistada, trambib abordimentaalsus selle jalge alla (või parimal juhul taandab selle millekski tavaliseks).

Just samast suhtumisest naise seksuaalsusesse toitub ka prostitutsioon. Ja vastamaks naise seksuaalsust alaväärtustavale stereotüübile peavad kümned miljonid naised neelama tervist kahjustava toimega kontraseptiivseid ja abortiivseid hormoonpreparaate.

Ühtlasi väärastab abordi aktsepteerimine tugevalt ühiskonna arusaamist armastusest ja vastutusest, mida seksuaalsus kätkeb. Tegu on varjatud dehumaniseerimisega, mis lükkab tagaplaanile naise inimsuse selle täielikkuses ning näeb ülimana tema keha kasutamisest tulenevat naudingut.

Uue elu tekke võimaluses, inimseksuaalsuse loovas potentsiaalis nähakse seejuures piirideta naudingu ebameeldivat piirangut. Abordi seadustamise teel luuakse (abikaasadele, poiss-sõpradele, vanematele jt huvitatutele) võimalus nõuda (vähem või rohkem tungivalt) naisel „see asi korda ajada”. Täna, kui abort on lihtsalt ja seaduslikult kättesaadav ning ühiskondlikult aktsepteeritud, on meestel lihtsam kui kunagi varem naisi seksuaalselt ära kasutada.

Õigus naiselikkusest loobumisele

Kui kõik ülalöeldu on tõsi, siis jääb vaid küsida, miks üleüldse väidetakse, et abordi seadustamine võiks olla naiste huvides. Veelgi enam, miks väidavad seda tihti naised ise?

Vastus peitub nende inimeste nägemuses naiseks olemisest ja naiselikkusest, kes selliseid väiteid esitavad. Nimelt räägivad abordi seadustamisest kui naiste huvide teenimisest enamasti radikaalselt meelestatud feministid. Sellise meelehoiakuga inimeste huvides on kujundada ümber ühiskondlikku ettekujutus sellest, kes on naine ja mis on naiselikkus. Nende arusaamise kohaselt ei ole naiselikkuse sügavaimaks sisuks emadus ― olla elu andjaks, hoidjaks ja hoolijaks.

Selliste traditsiooniliselt feminiinsete seisukohtade asemel (mida esindasid peavoolu feministid kuni 1960. aastate seksuaalrevolutsioonini) näevad radikaalfeministid naiste huvides olevana liikumist sellise eluviisi poole, milles puuduvad vastutuse piiravad kammitsad. Seejuures näevad need inimesed aborti kui garantiid, mis lubab naistel elada vastutustundevaba seksuaalelu ― suhtuda seksuaalsusse nii, nagu on see võimalik meestel, keda ei “ohusta” rasedus ja sellega kaasnev vastutus kaugeltki nii vahetult kui naisi.

Rääkides naiseks olemisest ja naise identiteedist võib tsiteerida üle kuuesaja raseduskriisi keskuse asutanud Guy M. Gordonit, kes on küsinud: „Kas võib olla veel kohutavamat moondumist naise identiteedis kui tema pöördumine iseenese lapse vastu? Kas mehe identiteet võib väänduda veel tõsisemalt sellest, kui ta tõukab eemale naise, kellega ta on armatsenud, ning hülgab lapse, kelle ta on sigitanud?”

Tõepoolest, ettekujutus naiseks olemisest ja naiselikkusest, mille hinnaks on oma enese laste tapmine, ei ole mitte üksi väärastunud, vaid masendav ja katastroofiline. Just samuti on väärastunud arusaam, mis käsitleb laste saamist ja eneseteostust teineteist vähem või rohkem välistavate alternatiividena.

Õigus enesehävitamisele

Artikli formaat ja teema sügavus ei võimalda siinjuures käsitleda kõiki vaimseid, psüühilisi ja füüsilisi haavu, mida abort naisele (ja loomulikult ka mehele ning perekonnale) põhjustab. Olgu siin kohal välja toodud vaid tõsiasi, et aborti teinud naiste seas on enesetapu tase kuus-seitse korda kõrgem kui naiste seas, kes aborti teinud ei ole.

Ilmselgelt on selles küsimuses Eestis väga palju rääkimata jäänud. Huvilistel tasub vaid internetis asjakohaseid uurimusi otsida, veendumaks tõsiasjas, et abort ei kujuta endast mitte vabastavat „õigust”, vaid rasket naistevastast vägivalda.

Rääkides abordi seadustamisest naiste tervisele tulenevast ohust, peab peatuma ka küsimusel, kas juhul, kui aborti ei oleks seadustatud, ei kannataks naised „põrandaalustest” abortidest saadud vigastuste all. Just seda argumenti on paljudes riikides kasutanud abordi seadustamise eest seisnud huvigrupid.

Seejuures on teada, et vastavad argumendid on alati põhinenud otsestel valedel. Nt tunnistab dr Bernard Nathanson ― meelt muutnud abordiarst, kes oli omal ajal USA “abordikuningas” ja abordi seadustamise eest seisjate üks liidreid ― peagi eesti keeles ilmuvas raamatus “Lubage mul elada”, et abordi seadustamise eest võideldes oli nende lemmiktaktikaks valelike sotsioloogide abil süüdistada kirikut iga illegaalse abordi tõttu hukkunud naise surmas.

Tegelikkuses oli sääraseid surmajuhtumeid USA-s kuuekümnendatel iga aasta kohta umbes kolmsada, kuid meedia kaudu tehtud avaldustes väitsid arstid end omavat allikaid, mille andmeil on see arv viie tuhande ümber. Neid, kes hoolimata seaduse keelust oma sündimata lapsi tapavad, on alati olnud ja on ka tulevikus ― ent abordi seadustamise eel ei olnud see arv sugugi suur.

Ja teiseks: isegi, kui sündimata inimeste tapmise keelamine tähendaks massilist nõudlust “põrandaaluste” abortide järele, siis oleks loogiline tunnistada, et probleemiks on need, kes “põrandaaluseid” aborte teevad, mitte see, et neid ei saa seaduslikult teha. Vastasel korral tuleks seadustada ka nt heroiiniga kaubitsemine, prostitutsiooni vahendamine, inimkaubandus ja eutanaasia.

See, et naised kannatavad „põrandaaluste” abortide käes, ei tähenda kuidagi, et nad peaksid kannatama pisut vähem seadustatud abordi läbi. Seejuures on siinkohal sõna „vähem” tinglik, kuna seadustamise järel on abordi läbi kannatanud igaaastaselt sadu kordi rohkem naisi kui abordi seadustamise eel.

Lõpetuseks

Abordi seadustamine ei ole tähendanud mitte üksi naiste vastase vägivalla põlistamist, vaid on keeranud pea peale inimsuhted palju laiemalt. Nagu on öelnud ema Teresa, on „niinimetatud õigus abordile seadnud emad oma laste vastu ja naised meeste vastu. See on külvanud kõige intiimsemate inimsuhete südamesse vägivalda ja ebakõla. See kujutab last ― suurimat kõigist kingitustest ― konkurendi, sissetungija ja ebamugavusena”.

Lõpetuseks sooviksin küsida: mis annab naisele õigustatult võimaluse uhkust tunda, et ta on naine? Kas see, kui ta saab oma naiselikkust eirates olla natuke rohkem meeste sarnane, või see, kui tal on võimalik uhkust tunda selle üle, mis teda meestest eristab? Ja teiseks, kas naine on naisena uhkem oma järelkasvu hävitades või hoides? See küsimus on aga õrnema soo suhtes ebaõiglane seni, kuni me ühiskonnana ei kinnita, et toetame hädas olevaid naisi nende tõelist väärikust kaitstes.

Viimase paarikümne aasta jooksul on maailmas asutatud arvukalt feministlikke organisatsioone ― ja nende arv kasvab pidevalt ―, mille prioriteediks on abordi kui naistevastase vägivalla vastu võitlemine. Olen kindel, et varem või hiljem saabub ka Eestis aeg, mil ühiskond hakkab tunnistama abordi seadustamisest tulenevat naiste- ja sündimata laste vastast vägivalda. Küsimus on ainult selles, kui palju sündimata inimesi peab enne seda surema ja kui paljude hüljatud naiste südamed peavad purunema.

Liitu