Heitlikud üheksakümnendad

Kiireid muutusi täis üheksakümnendatesse jagus nii vene aega kui ka oma riiki, nii rubla kui krooni, nii üldrahvalikku rõõmu kui ka suurt leina.

Uus kümnend algas tormiliselt. 2. veebruaril 1990 võttis ENSV Ülemnõukogu Tallinna Linnahallis vastu otsuse, mida eestlased olid kaua oodanud — deklaratsiooni Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses. Enam polnud kahtlustki, kuhu Eesti tüürib.

Moskvale see otsus ei meeldinud, Eestit hakati majanduslikult kägistama. Elu raskenes niigi, inflatsioon õgis inimeste sääste, nappis esmatarbekaupu: toiduaineid, alkoholi ja seepi sai talongide eest. Aga kõik see rahvast ei heidutanud. Vastupidi, soov vabaks saada tugevnes iga päevaga. Ja see ei avaldunud üksnes unistustes, vaid tegudes. Veebruaris 1990 taastati Kaitseliit, valiti Eesti Kongressi.

Märtsis EKP lõhenes Moskva- ja iseseisvusmeelseiks. Leedu tegutses veelgi kiiremini, juba 11. märtsil 1990 kuulutas ta end iseseisvaks. Aprilli algul põles kummaliselt maha Türi pastoraat ja hiljem leiti Järvamaa praost Harald Meri ühes koduabilisega tapetult. Kas tegu oli Moskva juhitud KGB hirmutamistaktikaga?

Loe edasi Ekspressist