Heinz Valk: ideaalne oleks, kui vahetuks kogu poliitiline eliit
Kas mälestusraamatu ilmumine on kinnitus, et Teie elutöö on tehtud?
See ei ole mingil määral seotud elutööga. Ühelt poolt on minu iga arvestades suuremad tegemised ja rähklemised seljataga, aga ma usun, et kui tervist ja päevi jätkub, siis vast midagi teen veel. Vähemalt oma pärisameti raames, kunsti valdkonnas.
Mis Teid ajendas just nüüd mälestusteraamatut välja andma?
Ma poleks seda võib-olla välja andnud, aga mõni aasta tagasi hakkas kirjastuse Kunst tollane direktor, praegune Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, mulle peale käima. Kuna me mõnda aega tegelesime kunstielus koos ja ta oli minu suust kuulnud palju lugusid, siis ta soovis, et ma hakkaks neid kirja panema, et kirjastus Kunst selle välja annaks.
Esialgu mul oligi plaanis ainult kaks osa raamatust — ERKI aeg ja sellele järgnev, kunstielu puudutav osa. Aga kui olin käsikirjad kirjastusele üle andnud, siis leiti, et ikka peaks selle vabadusvõitluse perioodi ka sinna paigutama. Niimoodi juhtuski, et lisasin veel kolmanda osa.
Raamatut läbib punase niidina võitlus kommunismi vastu. Jäi mulje, et te ei kartnud nõukogude võimu ühegi ihurakuga. Mis teile selleks enesekindlust andis? Suur sõpruskond? Veendumus, et ükskord kukub see riigikord kokku?
Stalini surma ajal, kui ma olin vist 17 või isegi 16, moodustas meie klassikollektiiv ustava kamba. Selles vanuses on hirm kui niisugune mõneti ebaoluline nähtus. See ilmneb ju ka kõikides muudes, mitte ainult poliitilistes tegudes... kuidas mitte veel meheeas, aga üleminekuperioodis poisid võivad igasugustesse eluohtlikesse seiklustesse söösta, mõtlemata selle tagajärgedele või tundmata hirmu. Nii oli ka meie kambaga.
Hiljem, kui ma juba ERKI-s tegutsesin ja seal jäin seal võimude hammaste vahele, siis oli sellest kunagisest hirmust, mis oli seotud eelkõige Staliniga, tükati päris kõvasti lahti saadud. Mitte ainult noorte, vaid ka keskealiste hulgas. Kuigi isegi meie poistest ikkagi kaks tükki arreteeriti ja pandi sõna otseses mõttes trellide taha. Aga isegi see ei pannud teiste suud kinni ega sundinud loobuma vastumeelsusest punavõimu vastu. Nii et nõukogude võimu mittekartmises ei ole midagi erilist. See on noortele inimestele omane. Kui ma oleks tollal olnud nii vana kui praegu, ma usun, ma oleksin peljanud ja oma suud tõenäoliselt rohkem koomal hoidnud.
Vanuseline seisund mõjutab niisugustes oludes inimese tegutsemist arvatavasti üsna tugevasti. Mida noorem, seda julgem, seda surmapõlgavam. Ta ei mõtlegi, mispärast noori sõdureid saadetakse eelkõige tulle ja mitte niivõrd vanu rindehunte — sest noor inimene eriti ei mõtle surmale, ja nii ei mõtle nad ka vangistusele või tagakiusamistele, kuigi need ülekuulamised KGB-s… seda sai ka võetud omamoodi seiklusena, mis lisas adrenaliini, mitte niivõrd hirmuna oma tuleviku pärast.
Suur mõttekaaslaste ring — see oli päris kindlasti. Aga et see riigikord ükskord kukub? Me igatsesime seda, aga tollal me ei näinud mingitki perspektiivi selle teostumiseks. Nii et meie esmane programm oli säilitada end punaühiskonnas ja mitte reeta aateid, millest me kindlalt kinni hoidsime. Eesti iseseisvus — seda ei olnud näha kuskil, üheski ligemas ega kaugemas perspektiivis. See tundus võimatuna.
Juhan Viiding nimetas teid ENSV teeneliseks rahvavaenlaseks. Kuidas teil õnnestus karmimatest repressioonidest pääseda?
Juhan oli terava keelega poiss ja skandaali puhul, mis ühe minu näitusega tekkis, mõtles ta sellise kena nime välja. Mis puudutab repressioonidest pääsemist, siis kuidas nüüd öelda — kui palju ma pääsesin ja kui palju mitte. Mind taheti kunstiinstituudist kolmel korral välja visata. Ükskord oli ikka päris tõsine tegu seal püsima jääda. Ma pääsesin jälle ainult tänu oma sõprade tohutule toetusele, mis minu vastu suunatud aktsiooni muutis kunstiinstituudi mässuks meie tagurliku direktori ja komparteilaste vastu, mis päädiski sellest direktori ametist lahtisaamisega. Kui poleks olnud niisugust üksmeelset vastuhakku, siis ma olekski lennanud kunstiinstituudist minema.
Ja seda võib ka represseerimiseks nimetada, sest mitmeks põhjuseks oli just minu poliitiline meelsus. Kõik keelatud laulud, mida me laulsime, ja kõik ütlused, mida me ei kartnud ka kommunistide kuuldes välja paisata.
Juba siis, kui mina ERKI-s õppisin, alates 1955. aastast, siis enam nii kergesti trellide taha ei saadetud. Seda oli näha igal pool, nii et Stalini aegne julm repressiivsus oli ikkagi juba möödanik. Ja kuigi KGB meil kogu aeg silma peal hoidis ja kontrollis ja aeg-ajalt vaibale kutsus, siis ähvardused, mis ka minu aadressil kõlasid — need olid ikka rohkem psühholoogiline mõjutamine kuivõrd tõeline tahtmine.
Aga et ma võib-olla veel ka hiljem siiski mõnel määral saatuse soosingut talusin, seda kuulsin ka siis, kui olin juba ERKI lõpetanud. Ma sellest raamatus ei kirjutanud, aga Kuku klubis ükskord läks tõsiseks vastastikuseks sõimamiseks KGB ohvitseridega, minul ja kahel Pagari tänava mehel. Ma olin veidi vintis ja kutsusin neid isegi duellile, et klaariks siin meeste kombel asjad ära. Siis ma kuulsin küll niisugust ütlust, et te võiksite oma suu kinni hoida, sest meil on teie vastu juba nii palju igasugust materjali, et võiksin kas või teid hommepäev pokri pista. Selle õigsust on võimatu kontrollida, aga vähemalt nii mulle tol õhtul Kuku klubis öeldi.
Kas pidite endaga palju kompromisse sõlmima?
Mina ei mäleta, et mina või mu sõbrad oleksime kunagi leppinud mingisuguse kas partei või KGB antud korralduste või käskudega. Kui kompromissideks nimetada seda, kus me oma loomingus võib-olla jätsime ületamata nüüd selle viimase piiri, mis oleks võinud meile suurema tagasilöögiga mõjuda — see on ehk kompromiss. Aga vähemalt oma veendumustes me mingitele kompromissidele küll ei läinud.
Teie mälestusteraamat lõppeb 1991. aastaga, kuid te olite poliitikas ka 1990ndatel ja Keskerakonna ridades kuni 2007. aastani. Kuidas seda perioodi hindate ja miks te sellest ajast ei kirjutanud?
Poliitiliselt olin aktiivne 1991. aastani, seejärel lasin lihtsalt ennast paaril korral valimiskampaaniasse kaasa tõmmata. Ja mis puudutab Keskerakonna liikmeks olekut, siis tegelikult ma ei olnudki täisliige, vaid toetajaliige. Kuna ühel valimisel 1990ndate keskel palusid endised rahvarindelased kindlasti häälte püüdmise nimel mind valimistel kandideerida. Siis oli nõudeks, et ma peaksin kirjutama ka avalduse Keskerakonda astumiseks. Kuna ma vältisin igasugust igapäevast poliitilist tegevust - see ei pakkunud mulle huvi - soostuti sellega, et kirjutan avalduse toetajaliikmeks astumiseks.
Ja ma ei võtnud alates 1991. aastast ju osa ühestki Keskerakonna kongressist ega mingist koosolekust ega muust niisugusest asjast, ma olin ainult nimepidi toetajaliige. Mitte sellepärast, et ma poleks võinud olla liige, aga ma ei tahtnud lihtsalt argipoliitikas kaasa teha, ja selle tõttu ma lasin seal enda nimel olla.
„Aprillimäsuga” seoses viskasid mul üle mõned Savisaare repliigid mässus osalenute kohtlemisega politsei poolt. Sest mina elasin ikka väga valuliselt kaasa ja toetasin hinges Eesti politseid, kes mehiselt suutis sellele vastu panna. Nii et siin tekkis mul juba konfliktolukord, mille tõttu ma palusingi oma nime sealt täielikult kustutada.
Miks ma sellest perioodist ei kirjutanud? Pärast 1991. aastat ma ei teinud suurt midagi sellist, mis oleks väärinud meenutamist. See paar korda, mis ma lasin oma nime kasutada ja mõnes valimisklipis esinesin, see oli ka kõik, rohkemas ma kaasa ei teinud.
Kostitate oma 1980ndate lõpu poliitilisi konkurente krõbedamate väjenditega kui kunagisi puna-ametnikke, kes mõjuvad raamatus pigem haletsusväärsete karikatuuridena.
Alguses me ei olnud konkurendid. Kui käivitusid Rahvarinne, Muinsuskaitse Selts, kõik need asjad, tegime kõike koos. Ma olin Muinsuskaitse seltsi volikogus, ma olin rahvarinde volikogus, aitasin teha asju ühel ja teisel pool. Hiljem lasin end valida Eesti Kongressi, Eesti Komiteesse. Kuid siis algas rahvarinde halvustamine ja seostamine KGB-ga, kuigi ometi on meil terve rida dokumente alates 1989. aasta kevadest, kus Rahvarinne asus täiesti selgelt toetama Eesti omariiklust, õigusliku järjepidevuse alusel. Meie konkurendid — õigemini oponendid — ei ole neid tekste lugenud ja räägivad jätkuvalt sellest, mis toimus 1988. aastal, kui Rahvarinne toetas liidulepingut.
Siin oli kaks põhjust, esiteks 1988. aastl oli Eestis isegi niisugune iseseisvus nagu Ungaris või Poolas küllaltki ebatõenäoline. Teiseks, Rahvarinne pidi olema esialgu kõikides programmilistes seisukohtades vaospeetud, kuna eesmärk oli tollal saada poliitilise süsteemi osaks. Niikaua, kuni me ei saanud ülemnõukogu presiidiumilt kinnitust poliitilise jõu staatusest, hoidsime paratamatult suud rohkem kinni, kui oleks tahtnud. Tollal oli veel ülemnõukogu presiidiumis jäme ots „intrimeelsete” käes, või siis oli seal väga argu eestlasi, kes ei söandanud eriti kahtlaseid samme astuda.
Kui meid 1989. aasta alguses iseseisva poliitilise jõuna tunnistati, vabastas see meid surutud olekust, ja juba õige varsti teatasime asumisest Eesti omariikluse teele just õigusliku järjepidevuse alusel. Nii et see oli kõik meie oponentide tahtmatus tutvuda dokumentidega ja seal väljendatud rahvarinde seisukohtadega, ja kedrata ainult seda liidulepingu asja. See on niivõrd ebakorrektne, et lõpuks ajas mul harja punaseks. Ma pidin raamatus lahti seletama, mismoodi oli meie mõtlemine, mida tegime, kuidas käitusime, millised olid meie poliitilised strateegiad.
Kuid ülemnõukogu oli lõpuks see, kes iseseisvuse taastas. Sinna ei saa parata. Ja kuigi nende 69 liikme hulgas oli terve hulk Eesti Kongressi liikmeid nagu minagi, siis see asi sai teoks ikkagi ülemnõukogus, sest Eesti Kongress jäi ainult rahvaliikumise tasandile. Keegi ei tunnustanud Eesti Kongressi kui võimuorganit, kuid riiklusega seonduvad probleemid kuuluvad ainult võimuorganite pädevusse. Rahvarinne oleks võinud kuulutada Eesti vabariigi iseseisvaks kas või iga nädal, selle peale poleks köhatanud mitte keegi.
Aga mis puudutab punaametnikke, siis sel perioodil nende roll ju marginaliseerus. Meie peamised vastased olid “intrid”. EKP oli juba 1989. aastal praktiliselt ilma võimuta ja 1990. aastal lõpes nende võim täielikult. Mis sa sellist kehva venda asjatult nuhtled, kui ta ei ole enam sulle vastaseks, sõna õiges tähenduses.
Kas poliitiline kemplus poliitikutega, kes jagasid teiega ühtset ideaali vabast Eestist, oli teile ebameeldivam kui võitlus nõukogude võimuga?
Jah, see on kahetsusväärne, et asi nii kaugele jõudis. Nii Eesti Kongress kui ka Rahvarinne ja hiljem ülemnõukogu — kõigi eesmärk oli 1990. aastate algusest peale sõltumatu Eesti väljaspool Nõukogude Liitu ning ennesõjaaegse Eesti järjepidevuse liinil. Siin ei olnud meil erimeelsusi, eesmärk oli sama. Kuid erinevad olid meie eesmärgile püüdlemise teed. Eesti Kongress läks väga lihtsa skeemi järgi. Kes tahab, võib neid dokumentidest kontrollida.
Eestlaste ühtsuse lõhkumine, mis algas juba 1989. aastal sinimustvalge lipu heiskamisega Hermanni torni ning kogu aeg süvenes, tegi meie edasiliikumise ainult raskemaks. Sellest on mul tuline kahju, nii nagu mul on kahju ka tollal välja öeldud paljudest teravustest, mis oleks võinud ütlemata olla oma eestlastest oponentide aadressil. Aga tollases kirgesid täis poliitilises õhkkonnas olid sellised ütlemised paratamatud ja see käis vastastikku, mitte sugugi ainult ühepoolselt.
Raamatu lõpp on mõneti ootamatu ja pessimistlik. Annate mõista, et Eesti vabariigi taastamise tegelikud võitjad olid paksu rahakotiga sahkerdajad, kellele vabadus tähendas eelkõige vabadust tarbida.
Raamatu lõpp on ootamatu, sest nagu ma juba ütlesin, ma ei leidnud vajadust sellest kirjutada, mis järgnes minu elus pärast 1991. aasta 20. augustit.
Ma olen täiesti realistlikel seisukohtadel, sest oli selge, et kõige rohkem lõikasid Eesti iseseisvumisest kasu need, kes oskasid õigel ajal erastada, ärastada, käpa igale omandile peale panna. Raamatu lõpus võis olla kibestumust, aga mitte pessimismi. Nagu ühes arvamusloos kunagi kirjutasin, seesama kauboikapitalism, mis oli paljudele üsna ebameeldiv, kehtestas ka turumajanduse, mis on omariikluse püsimise tähtsamaid nähtusi. Nii et ilmselt oli see paratamatus, mis tuli ületada - ja tänaseks on ületatud. Nii et siin ma ennast pessimistiks nimetada ei julge.
Kas olete taastatud Eesti vabariigis mõnevõrra pettunud?
Eesti vabariigis ma pettunud ei ole, kuigi siin ei ole kõik niisugune nagu võiks olla. Jääb puudu hoolivusest, võib-olla sotsiaalne mõõde on liiga nõrk. Samas tunnen ja näen seda, et ega paremat riigivõimu seni pole olnud võimalik kuskilt võtta. Samad omad poisid, kes on seda teinud, kes on niisugust teed meie riigi viinud... See on järelikult mingil moel peegeldus meie rahvast. Me oleme ise need valinud, ise nendele võimu kätte andnud ja kui me nüüd ei ole rahul nende tegemistega — palun väga, ärge siis järgmine kord neid enam valige. Leidke teised poliitikud, kes suudaksid soove ellu viia.
Kas üldiselt veab praegune poliitiline eliit Eestit õiges suunas?
Ideaalne oleks, kui vahetataks kogu poliitiline eliit eranditult välja. Eranditult. Aga mis meid siis ees ootaks? Kaos. Näiteks kui me võtaks kogu rahvaga vastu otsuse ignoreerida järgmisi valimisi ja mitte hääletama minna — see oleks lollus, puhtal kujul.
Ainus tee eliidi uuendamiseks on see, mida Ühtse Eesti projekt näitas võimsa etendusega: algatada rohkem kodanikutunnet ja mitte pimesi anda hääli poliitikutele, kes on tõestanud oma suutmatust, või ükskõik millise nimega nende tegusid nimetame.
See projekt oli minu arvates nagu rahva pettunud osa hääle tajumine. Tegijad said aru, et on nüüd võib-olla viimane hetk äratada rahvas sellisest hoolimatust suhtumisest, et ah, no mis minust oleneb, valin ikka selle mehe ja minu väikese inimese hääl siin ei loe. See on vale seisukoht. Loeb igaühe hääl, kes läheb valimiskasti juurde. Nii et sauna kütmine kõikidele erakondadele oli minu arvates hea. Aga mingeid revolutsioonilisi, äkilisi liigutusi, me teha küll ei saa. Sellega keeraksime vankri täiesti kummuli.
Iseseisvumisajal oli poliitikategemisse haaratud suur osa loomeintelligentsist. Miks loomeinimesi praegu nii vähe poliitikas on?
Tänapäeva poliitika ja tollane vabadusvõitluse aegne poliitika on ikka hoopis erinevad asjad. Täna peaks poliitikas olema profid, kes on saanud vajaliku ettevalmistuse, koolituse, kas või juuraharidust Tartu Ülikoolis. Loovintelligents enam sellesse mängu ei sobi. Meie sobisime vabadusvõitlusse, kus oli väga palju revolutsioonilisust, tundelisust, vajadust tunnete ja sõnade jõuga rahvamasse kaasa tõmmata, neid tegudele viia jne jne. Praegune stabiilse poliitilise ajastu, kuhu Eesti on jõudnud, ja mis peaks jätkuma, enam emotsionaalseid purskeid ei vaja. NO teater tegi oma asja ilusti, see oli teater, mitte poliitika. Ka meie olime omal ajal isetegevuslased ja jäime isetegevuslasteks poliitikas, aga praegu peavad poliitikas olema profid.
Oma endist Rahvarinde-aegset võitluskaaslast Edgar Savisaart meenutate üsna soojade sõnadega. Kirjutate, et autoritaarsuse süüdistus oli peamiselt Laari ja tema võitluskaaslaste väljamõeldis. Ometi lahkusite Keskerakonnast 2007. aastal Savisaare väljaütlemiste tõttu pronksiöö sündmuste ajal…
Savisaart ma meenutan hea sõnaga rahvarinde perioodil, sest ta oli tõesti võimas mees, võimas tegija. Midagi pole parata, võidakse tema kallal norida nii palju kui tahes, aga tollal nägin väga lähedalt kõiki tema tegemisi ja mõtlemisi ja ütlemisi, ta oli vägev. Vägev mootor, mis vedas niihästi Rahvarinnet kui pani tegutsema ülemnõukogu ja valitsuse. Sellega peavad leppima ka Savisaare kõige suuremad oponendid.
Kuid see hilisem Savisaar, see on üks teistsugune mees, kes on teinud jämedaid vigu, kelle politiika tegemise tavad ei ole enam kahjuks sageli sellised, mis olid 1990-1991. aastal. See ei puuduta ainult teda, vaid kõiki neid, kes jäid poliitikasse edasi. Poliitikas olemine muudab inimest, väga kõvasti. Võim muudab. Nii ma võin öelda mitte ainult Savisaare kohta, vaid kõigi teiste kohta, kellega koos sai vabadusvõitluse ajal tegutsetud ja kes jäid võimu juurde — nad kõik on hoopis teised mehed. Eranditult kõik.
Nendel aastatel Savisaart autoritaarsuses süüdistada ei tasu. Tollal oli lihtsalt niivõrd pingeline olukord, kus tuli sageli otsuseid vastu võtta nii-öelda jooksujalu, mitte hakata kokku ajama suurt seltskonda ja seal demokraatlikult arutama ja hääletama ja vastu vaidlema — selleks ei olnud aega. Ta lihtsalt oli tugev ja jõuline, mis oli kriisiolukorrale, kus me mitu aastat istusime, lihtsalt paratamatu.
Mainite mitmel puhul, kuidas Eesti taasisesesvumise ajal piirdus lääneriikide abi vaid sõnadega ning tegelikult olime oma võitluses üksi...
See kestis ju läbi kogu meie iseseisvusvõitluse. Alguses pikka aega 1988-1989. aastal meid manitseti: ärge kõigutage paati! Ärge tehke mingeid äkilisi liigutusi! Samuti öeldi meile selgelt, et te võite saada suuremaid õigusi, inimõigusi, poliitilisi õigusi jne, kuid iseseivat riiki teist ei saa. Lääneriikide hoiak muutus alles 1990. aastal, kui hakkas muutuma olukord Moskvas, kus Gorbatšovi kõrvale kerkis ootamatult Jeltsin, kes hakkas rääkima Vene Föderatsiooni iseseisvusest.
Meie oleme ju peenraha maailma poliitikas. Meie kõik kolm väikest riiki oleme tühisus, mille pärast kunagi ei taheta minna konflikti niisuguse suurvõimuga nagu tollal oli Nõukogude Liit. Suurriikide poliitikat me alati ei suudagi mõista. Sest need otsused, mis võetakse vastu kuskil Washingtonis või Brüsselis, võivad tavainimesele täiesti mõistetamatuks jääda. See mäng käib nii kõrgel, et meie siin all võime kiruda ja olla solvunud, et miks niisugune otsus vastu võeti, aga seal on teised mängud.
Millist kindlust sisendab teile selles valguses Eesti kuulumine NATO-sse ja Euroopa Liitu?
Jumal tänatud, et seal oleme. Kui me ka eurotsooni sisse pääseme, see kindlustab veelgi meie iseseisvust ja omariiklust. Siin ei saa kõhklust ega kahtlust olla.
Mina olen juba ammu seisukohal ja olen seda mitu korda ka avalikkuse ees välja öelnud, et mina tahaksin Euroopa Liidu asemel Euroopa Ühendriike, kui tugevat keskse võimuga ja ühtse välispoliitikaga, ühtse toimimisega riiki. Meie vabadust sõna õiges tähenduses see ju ei kriimusta mitte üks raas, nii nagu jääks riiklik sümboolika, meie traditsioonid, kõik, alles. Nagu on ju Ameerika Ühendriikides. Igaühel ju oma lipp ja oma seadused, mis sageli lähevad vastuollu isegi keskvõimu kehtestatud seadustega.
Nii et ma ei näe Euroopa Ühendriikides mingit kolli, see oleks tegusam ja ühtsem kui praegune. Iga suurriik ajab praegu oma rida: prantslased oma, inglased — need ei hooli üldse eriti Euroopa Liidust, sakslased oma. Euroopa Ühendriigid võib mõnele eesti rahvuslasele mõjuda koletu sõnana, aga see on minu arvates ainumõeldav perspektiiv, mis tagab meie vabaduse ja julgeoleku.
Olite varasest noorusest peale võrdlemisi mässumeelne. Kuidas näete selles aspektis tänaseid noori?
Noorte mässumeelsust on praegu olematult vähe. Selles tähenduses, et ei olda rahul võimu tegemistega, mitte et ma lihtsalt lähen peksan mõned poeaknad sisse või annan politseile tohlaka ära.
Keskkooli noorus on paratamatult veel liiga noor, et kõiki neid kavalaid seoseid mõista, mida poliitika ja võim endast kujutavad. Aga üliõpilaskond on ju alati olnud kõikidel aegadel üks rahulolematumaid sotsiaalseid kihte. Julgen meie üliõpilaskonda kutsuda suuremale sekkumisele meie poliitilisse ellu.
Olete juba öelnud, et materjali jätkunuks ka mitu korda paksema raamatu jaoks. Mis raamatust välja jäi?
Ma pidin tegema valiku. Oleksin võinud kirjutada veel kolm samasugust raamatut, aga milleks esiteks lugejat vaevata. Teiseks tahtsin, et raamat oleks kaanest kaaneni nagu ühtne mõttevool. Jutustus ühest elukäigust, ühest ajastust peab olema ühe korraga neelatav. See umbes 400 lehekülge on piir, mida inimene veel talub, kui võtta maha veel tohutu hulk fotosid, mis mahtu vähendavad, Ja selle tõttu ma väga paljudest asjadest loobusin ega kavatsegi sellest enam kunagi uuesti kirjutada. Mis juba on olemas, las olla.
Mis peaks juhtuma, et te avalikku ellu naaseksite?
No see peab olema ikka päris põrgu lahti, uus okupatsioon või midagi nii hullu. Kõik muud asjad, mis Eesti elus korrastamist vajaksid, nendega saavad toime ka minust nooremad inimesed, kellel on jaksu ja kanget tahet ka midagi ära teha ja sellest rahulolu tunda. Minu tegemised õnneks on juba tehtud, sest ma sattusin sellesse poliitiliste heitluste aega juba küpses keskeas. Oleks ma sattunud 25-aastasena, ma oleks veel suurema naudingu ja suurema õhinaga kõike seda kaasa teinud, aga ütleme, et hea, et niigi läks, mis seal ikka.
