Heinart Puhkim: Miks migrante kardetakse?

Hiljuti ründas Briti peaminister David Cameron Bulgaaria ja Rumeenia immigrante ning küttis immigratsioonipaanikat. Aga nagu ikka, ei ole asjades süüdi vaid üks osapool...

Enamus riikidest on säilitanud teatud nõudmised väljastpoolt tulijate registreerimiseks nii tööturu, maksuameti kui ka migratsiooni mõistes. Probleem on pigem selles, kui ettevõtja soovib maksta „mustalt" ehk makse optimeerida või võtta tööle madalapalgalise võõramaalase. Mõistagi ei meeldi see ühelegi riigile.

Kui Eesti ettevõte soovib oma töötaja saata lähetusse mõnda Euroopa Liidu riiki, peab inimesel olema kaasas vorm A1 (E101). See paber kinnitab, et Eestis on tema eest maksud makstud. Kui inimese tööandjaks on asukohariigi ettevõte, peab see firma järgima kõiki välismaalase töölevõtmise reegleid.

Euroopalikku bürokraatiat igatahes jagub ja kuni selleni välja, et kui Eesti ettevõttega Hollandis Rotterdami sadamas töötasin, pöördusid minu poole korduvalt kolleegid Rumeeniast, et võtaksime tööle nende spetsialiste. Probleem oli selles, et nad ei olnud suutnud läbida väga spetsiifilist, aeganõudvat ja kulukat ettevõtte kvaliteedijuhtimise protsessi ning omandada vastavaid sertifikaate. Ilma nendeta ei saanud Rotterdami terminalides töötada.

Meie siin Eestimaal võime olla tänulikud oma heade naabrite Soome ja Rootsi poliitikutele ja riigijuhtidele. Kümned tuhanded eestimaalased võivad seal probleemideta töötada ja sissetulekust koduseid aidata, lapsi koolitada, siinseid kõrgeid küttearveid tasuda... Eriti tänulikud võivad olla aga need, kes on vähemalt kümmekond aastat jõudnud seal rügada, sest siis on lootust elamisväärsemale vanaduspensionile.

Kohalik bürokraatia

Aga tegelikult jagub bürokraatiat ka Eestis. Hiljuti anti valitsuse pressikonverentsil teada, et plaanis on hakata töötamist registreerima. Mõte on õige - analoogne töötamise registreerimine on olemas ka paljudes „vana Euroopa" riikides. Ainus häda on selles, et selline register on Eestis isikukoodi näol juba olemas.

Tõsi, kui on vaja tööle võtta inimene mõnest teisest ELi riigist, tuleb talle esmalt taotleda Eesti isikukood, sest mujal sellist süsteemi pole. Eesti isikukoodi taotleb välismaalasele Siseministeeriumi migratsiooniosakonnast kohalik omavalitsus, kuhu ettevõte on registreeritud. Ilma Eesti isikukoodita ei saa võõramaalast tööle võtta, sest tema eest ei ole võimalik maksta Eesti sotsiaalmaksu.

Praegu on tööandjal kohustus teavitada Haigekassat uue töötaja töölevõtmisest seitsme kalendripäeva jooksul (riigiasutuse teavitamise tähtaega tahetakse aga lühendada ühe tööpäevani).

Nende kahe sammuga on inimesel Eesti isikukood ja lisaks on ta ju ka töötamist registreerivas registris. See tähendab, et kui ehitusplatsil on töötaja, kel puudub isikukood, ongi ta töö tegemise mõistes maksupettur või illegaal. Isikukoodi järgi saabki tuvastada, kas inimene on ettevõttega töösuhtes ja pole vahet, kas ta on kohalik või sissesõitnu.

Vaid poolteist kuud asjaajamist

Isiku tuvastamiseks piisaks sellest, kui Eesti riik ostaks Siseministeeriumi alluvuses olevale migratsioonipolitseile ja Sotsiaalministeeriumi alluvuses olevatele tööinspektoritele umbes täpselt kakskümmend täiendavat sülearvutit.

Edasi võiks Rahandusministeerium Riigi infosüsteemide ameti ja maksuameti paaril programmeerijal lasta need andmebaasid ühildada, nii et andmed oleks ka ehitusplatsil sülearvutist kontrollitavad. Ja ametnikud võiks põllul, platsil ja kontoris töötamise registri pidamise või isikute personaalse tuvastamise tööga koheselt pihta hakata. Nii nagu liikluspolitsei teeserval.

Edasi oleks juba härraste Hanno Pevkuri, Ken Marti Vaheri ja Jürgen Ligi kokku leppida, kuidas nad seda registrit peavad, omavahel andmebaaside kasutamist ühildavad ja kasutavad. Aga bürokraatiat see vähendaks. Rääkimata rahalisest kokkuhoiust.

Kellele otsustajatest see asi veel ebaselgeks jäi, neile saaksin vajadusel konkreetse näite najal selgitada, kuidas ma leedukaid Eestisse tööle võtsin ja neile Eesti isikukoode taotlesin. Kuigi lihtsam oleks olnud lasta nad Eestisse komandeerida ehk töölähetusse saata, oleks siis maksud Leetu jäänud.

Paraku osutuski kõige keerukamaks leedukate eest sotsiaal- ja üksikisiku tulumaksu tasumine Eesti riigile. Olin jäärapäiselt sihikindel ja „vaid" pooleteise kuuga seljatasin riigiametnikud ja elektroonilise andmebaasi.