Heimar Lenk: Poliitika ei huvita, aga valima minnakse!
Oma paarkümmend vabandas, et pole aega ja põrutasid kiirustades järgmisse kauplusse. Kusagil sadakond korraks peatus, võttis kiiruga bukleti vastu ja jooksis tuhatnelja oma teed. Oli neid, kes lihtsalt sõimasid. Ropult kusjuures!
Kõige raskem seltskond, aga neid pole palju, jääb seisma ning kukub sinuga vaidlema, arutama ja tõestama. Põnevad mehed ja naised, aga võtavad kampaaniast hirmus palju aega ära. Iseloomulik, et mitte kedagi neist ei õnnestu ümber veenda. Nad on raudselt oma seisukoha juures, et astmeline maks on hea asi ja seepärast tulebki Ansipit valida. Räägid, et Ansip seda rikastele jubedat maksu ei taha, vaadatakse sulle niisuguse näoga otsa, et vaju häbist või maa alla. Loll oled, et ei saa aru! Kindel seltskond valib Edgarit, mis sest, et Savisaar pole iial Kagu-Eestis kandideerinud.
Põlva kaubamaja ees sain kolme mehega kokku, kes kukkusid Ilvest arvustama. Ei julge mina neid sõnu arvutisse lüüa, mis riigipea kohta lendu lasti. Asi läks nii ägedaks, et suur riid puhkes. Üks tagus vihmavarjuga jääd, nii et asfalt välja tuli. Lõpuks pani kaks meest kumbki isepoole minema, mõlemad vihaselt kätega vehkides. On ikka tarkpead, kiitis kolmas, kes ise mulle veel pikaks ajaks jutukaaslaseks jäi.
Kõige toredam seltskond on ka kõige suurem. Sajad. Jäävad seisma, naeratavad, võtavad lendlehe vastu, küsivad pastakat või helkurit ja soovivad edu. Mõni lubab hääle ka anda, teine jälle tuletab meelde, et eelmine kord juba mind valis. Siis muidugi tänusõnad ja vahel ka kirglikud kallistused. Rahvas on päris tore, kuid ühte võin ma kinnitada: poliitika ei huvita eestlasi enam ammu. Liiga räpane, vastik ja üksteist mustav olevat. Pealegi varjutavad igapäeva mured — kuidas perega hakkama saada, huvi poliitika vastu ära.
Venelased on praegu veel ärksamad. Poliitika huvitab väga, kuid laiemalt: Venemaa, USA, Egiptus. Eesti poliitikaga on neil probleeme vähem — üks kindel keskmeeste partei ja teisi nad ei meenutagi. Ansipit jälle ei kannata neist keegi. Pronksmees pole meelest läinud. Eesti kodakondsuse saamine, mis veel eelmistel valimistel tänava kohtumiste põhiline teema oli, enam ei huvita. Ükski pole küsinud. Valima lubavad minna kõik, kel selleks õigus.
Ka eestlased on seekord varmad valima minema. Harva kuuled, et üldse ei kavatse häält anda. Kaugemates külades on aga see probleem, et jaoskonnad vaid keskustes ja lihtsalt raske kohale jõuda. Kambaga ja ühe autoga käiakse, vahel paar kolm sõitu päevas. Mina arvan, et valimiste aktiivsus tuleb suur ja üllatusi või ka juhtuda. Tuleb isegi protestihääletuseks valmis olla. Eks ikka kõrgete hindade, madalate palkade- ja pensionide vastu.
Autor kandideerib riigikokku Keskerakonna nimekirjas
