Heimar Lenk: Piinlik Vaino Väljase ees
Kuigi teine kuulaja täpsustas, et Maalehes ilmus Väljase kohta artikkel, jäi esimese kuulaja arvamus peale. Eesti riik Väljase sünnipäevast 28. märtsil välja ei teinud.
Arvestades mehe hindamatuid teeneid eestlaste ees, on väljakujunenud situatsioon muidugi äärmiselt piinlik. Vähemalt peaminister Andrus Ansip oleks pidanud algatusvõimet üles näitama ja oma endise parteikaaslase juubeli riiklikule tasemele tõstma. Peaminister võinuks seda teha. President Ilvesest ma ei räägi, sest tema tollaseid aegu Eestimaal nii hästi ei tunne ja eks nn „endised“ tekita temas teatavat kõheduse tunnet.
Väljase poliitiline pagas on nii suur, et sünnipäeva võinuks vabalt teadusliku konverentsiga tähistada. Enamik tema kaasvõitlejaist on veel heas vormis, nagu ta isegi ja kõnelejaid teadusfoorumile jätkunuks. Kindlasti vääriks mees ka paksu raamatut, telesaadet, filmi. Aga meil kahjuks pole kombeks neid asju riigi poolt korraldada, kuigi antud juhul on tegemist selle riigi enda taastajaga. Ajaloolise tõe huvides märgin, et lisaks Maalehele tähistas artikliga Väljase juubelit ka ajaleht Kesknädal.
Olles ise kahekskümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses otse ajalooliste sündmuste keskel ja nähes paljude otsuste sündimist oma silmaga pealt, võin kinnitada, et Väljase rolli Eesti taasiseseisvumise protsessis on raske üle hinnata. Oli hetki, kus kõik olenes vaid temast.
Kasvõi 1988. aasta 16. novembri iseseisvuse deklaratsiooni vastu võtmine Toompeal. Kuidas oleks võinud selle dokumendi hääletamine minna, kui istungit poleks juhatanud parteijuht Väljas isiklikult, kes ka deklaratsiooni poolt esimesena saalis käe tõstis.
Töötades neil päevil Ostankino televisiooni ja raadio korrespondendina, võin kinnitada, et tolleaegne Moskva arvestas vaid ühe inimese arvamusega Eestis. Selleks oli kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär. Sellest, mis Väljas arvas ja ütles, lähtus ka üleliiduline keskkomitee.
Mulle meenub üks pikk, ligi pooletunnine intervjuu Väljasega. See oli Ostankino eritellimus ja talle omistati väga suurt tähtsus, sest ta pidi jahutama teiste liiduvabariikide himu suveräänseks saada. Esinejale oli see erakordselt raske katsumus, sest iga sõna tuli hoolikalt valida ja seda teha veel vene keeles. Salvestasime materjali partei keskkomitees, praeguses välisministeeriumi majas. Ümberringi seisis hulk aparaadi töötajaid, kes kõik hinge kinni pidades hoidsid pöialt, et sõnad ometi sassi ei läheks. Ikkagi ju võõras keeles. Väljas tuli katsumusest hiilgavalt välja ja saime esinemise kätte esimesel katsel. Oma rahulikus kõnetoonis ütles kohalik kõrgeim parteitöötaja silma pilgutamata telekaamerasse, ehk siis 250 miljonilisele vaatajaskonnale otse välja, et Eesti tahab saada iseseisvaks. See videolint oli Moskvale šokk, kuid see lasti eetrisse.
Tänase päeva noorem põlvkond vaevalt, et mõistab, millega laulva revolutsiooni aegsed Eesti riigijuhid riskisid. Iga nende eestimeelne esinemine kujutas noateral käimist. Viimane kui sõna kanti julgeoleku poolt Moskvas ette. Kremli mõistes olid nad kõik riigi reeturid. Väljas, kui kõrgeim parteitegelane reetur number üks. Sõjaseaduste järgi ootanuks neid maha laskmine, rahuaja kriminaalkoodeks nägi ette pikki vanglaastaid.
Selles, et meie laulev revolutsioon veretult kulges, on Väljasel suur roll. Oli ennekuulmatu, et partei esimene sekretär revolutsionääridega samal poolel seisab. Eestis nii juhtus. Ja see aitas meid kõvasti. Ilma esimese sekretäri nõusolekuta, naljalt miilitsat või eriüksusi rahva vastu ei saadetud.
Aega veel on. Ehk leidub mõnes meie esimese ešeloni tegijas riigimehelikkust näha Vaino Väljase tegelikku ajaloolist rolli iseseisva riigi taassünnis. Ehk suudaks keegi ennast ületada ja ütleks selle kõva häälega välja. Keegi otsustajatest peaks seda tegema.
