Täna riigikogus teisel lugemisel olev pensionikindlustuse seadus sätestab, et see, kes soovib ka edaspidi vanadusraha koju kätte toomist, peab selleks „põhjendatud avalduse“ kirjutama.

Kui sotsiaalkindlustuse amet selle põhjendatud avalduse kümne päeva jooksul läbi vaatab ja leiab juhuslikult vanaproua liiga kõbusa olevat, siis riigi kulul teda teenindama ei hakata ning vanainimene peab omast käest talle kuuluva raha kättesaamise kinni maksma.

Kui palju asi täpselt maksma hakkab, seadus ei sätesta. Selle määrab kindlaks AS Eesti Post. Seni on räägitud seitsmekümnest kroonist.

Sisuliselt on tegu pensioni vähendamisega

Küsisin ühe Lõuna-Eesti postiljoni käest, kuidas asi konkreetselt välja hakkab nägema. Tema vastas, et neile on juhtkond selgitanud nii: raha tuleb riiklikule postifirmale maksta pensioni kättesaamise hetkel ehk otse kirjakandjale. Seega annetab vanainimene oma pensionist kohe 70 krooni riigile tagasi.

Kas pole sisuliselt tegu pensionisumma vähendamisega? Aastas teeks see kokku 840 krooni, mis pole 4000-kroonise pensioni puhul üldse väike raha.

Seadusemuudatuse kaudu saaks oma pensioni kodus tasuta kätte „liikumistakistusega vanainimesed, töövõimetuspensionärid ja sügava puudega püsivalt töövõimetuks tunnistatud rahvapensioni saaja ning sama kategooria vanaduspensionär”.

Seega aitab riik vaid raskeid voodihaigeid ja tõsiseid invaliide. Kõiki neid kehalisi puudusi nimetatakse seaduses kokkuvõtvalt „olulisteks tingimusteks, mis konkreetse üksikisiku puhul takistavad tema juurdepääsu pangateenustele”.

Seega oleme eesti rahva killustanud veel ühe õõvastust äratava näitaja järgi: nendeks, kellel on juurdepääs pangateenusele, ja nendeks, kellel seda juurdepääsu pole.

Viimastega on asi selge, kuid esimene kategooria tekitab maal sadu küsimusi. Näiteks vanainimene pole küll mitte voodihaige ja suudab endaga kodus hakkama saada, kuid küla vahel enam ammu jalutamas käi ja poriseid teid pidi vallakeskuses asuva pangakontorini minna ei suuda, sest buss käib vaid kord päevas aga vahel ka vaid kord nädalas. Aga tema lapsed ja lapselapsed elavad linnas või töötavad hoopis välismaal.

Tema andku siis rahanatukese kojutoomise eest riigile ligi tuhat krooni aastas. Just nimelt rahanatukese eest, sest eestlaste pensionid on ju Euroopa nigelamad. Pealegi on see maanaine või tema abikaasa eluaeg riigile makse maksnud ja ammu ka oma pensioni kättesaamise kinni maksnud.

Vanainimese nutt Toompeale ei kosta

Hiljutises ülemaailmse eakate päeva tervituses jäi kõlama sotsiaalminister Maret Maripuu lubadus, et vanema põlvkonna elu läheb paremaks. Kas tõesti? Kui arvestada, et siiani tehakse posti teel 30% sotsiaalkindlustushüvitiste väljamaksetest, siis edaspidi halveneb ju nende inimeste olukord tunduvalt.

Kolmandik 370 000 pensionärist on umbes 120 000 inimest, kes nüüd pead murravad, kuidas väljateenitud pension või sotsiaalhüvitis kätte saada. Väiksemas maakohas on postkontorid valdavalt kinni pandud ja pangaautomaadid kaugel.

Nii jääbki loota kas naabrite abile või tuleb Eesti Postile pensioni kojutoomine kinni maksta. Seda, et pensionipäev oli tuhandetele väheliikuvaile külaelanikele tõeliseks pidupäevaks, mil postiljoniga juttu sai vesta ja külalisega tass kohvi juua, pole mõtete enam rääkidagi. Nagu sedagi, et maapostkontorid mängisid kokkusaamise kohana ka suurt sotsiaalset rolli.

Esikohal on praegu riigiettevõtte kasum ja aastaid valesti majandatud riigi äge kokkuhoid. Kas küla selles tuhinas alles jääb või külainimene end eurooplaseks pidada võib, pole enam oluline.

Sotsiaalministeeriumi huvitab vaid üks number, mis seaduseelnõus ära toodud: „Muudatusi tegemata oleksid 2009. aasta eelarves posti teel tehtavate hüvitiste kogukulud prognoosi kohaselt ca 42,1 miljonit krooni.”

Nüüd õnnestub kulusid kenasti kokku hoida, sest ega voodi serval konutavate pensionäride nutt ja hala Toompeale ju kosta.