Heiki Suurkask: Kaabakate vastu aitabki vaid buldooser
Buldooser on sümbol. 2000. aasta sügisel oli nimelt seda masinat vaja, et paisata eest Slobodan Miloševiči kaitsev müür Belgradis, kuigi nagu me teame, teda jumaldav totalitaristlik vägivallakultus pole Serbias tänaseni kadunud. Serblaste revolutsioon oli paratamatu, sest muul juhul oleks veresaunad seal Euroopa nurgas lõputult jätkunud.
Terve riigi elanikkond oli kasvatatud ideoloogilise vaenu ja ainutõdede vaimus, mis ei kao veel mitme põlvkonnagi jooksul. Mõne jaoks jääb Miloševič märtriks, kuigi enamik maailma mäletab teda timukana.
Ukraina on sarnast asja näinud juba kaks korda varem. 1991. aasta iseseisvumisele eelnes mitmeaastane kohalik laulev revolutsioon, kuigi pool riigist polnud valmis riiki kuskile viima. Nemad tahtsid nõukogude korra jätkumist ja on seda ka sisuliselt suutnud. Leonid Kutšma korruptiivne valitsemine viis 2004. aasta oranži revolutsioonini, aga paistab, et seda riiki pole võimalik ikka veel mülkast välja tuua, kuhu ta ju esimesel võimalusel tagasi libises. Nüüd siis oleme kolmandal katsel.
Viktor Janukovõtš pole küll võrreldav timukas Miloševičiga, aga eks lihtsalt olud on teised. Rusikamehena me tedagi ju teame. Ja ideoloogiline pärand kah neil ühine.
Demokraatial on vähemalt üks eelis, riigi liidreid on võimalik vahetada valimistega. Samal ajal on maailmas väga palju riike, kus korra võimule pääsenud isikud üritavad sinna igaveseks jääda. Kas avaliku sohiga, või jultunud vägivallaga. Kes tsiteerib Leninit, kes Stalinit, kes Hitlerit, aga vahet ju ei ole.
Rahvas ei saa enam valida, iga totalitaarne riik loob aga uue privileegidega klassi, nimetagem neid siis jõustruktuurideks, mis lausa on sunnitud oma mugavuse säilitamiseks seda võimu püsti hoidma. 1991. aastal ei tulnud Nõukogude Liidus see kaitsemüür oma ülesandega toime, tänases Valgevenes on ta aga end juba jõuliselt taaskehtestanud. Nii nagu ka Venemaal.
Mida teha tõbrastega, kes valijailt võimu varastavad?
Eluaegsed valitsejakohad tekitati esimesel võimalusel kõikides endistes NSVLi osades peale Baltikumi. Aljaksandr Lukašenka ei kavatse presidenditooli kellelegi üle anda, ka Vladimir Putin tegeleb vaid kosmeetikaga. Ja president Janukovõtš pole ju kunagi iseseisvat rolli mänginud.
2004. aastal käis Putin teda isiklikult Ukrainas võimule tõstmas, kuid tollane peaminister Janukovõtš jäi avaliku valimissohiga vahele ja pidi võimule tuleku kuus aastat kaugemale lükkama. Tulles võimule, laskis ta peamise rivaali Julia Tõmošenko riigi huvide reetmise eest vangi panna, ise aga müüs silmagi pilgutamata riigi jälle Venemaale maha.
Võib vaid oletada, et 2015. aastal pole enam vabaduses ühtki tõsiselt võetavat rivaali Janukovõtšile ja seejärel sillutatakse teed juba põhiseaduse muutmisele, mis ka Regioonide partei igaveseks võimule kinnistaks. Muide, nii on vennaspartei Moskvas juba teinud. Kas me peaks kannatama 2015. aastani? Meie küll, aga ukrainlastelt seda nõuda on juba liig.
Praegu on maailma silme all arenemas kaks protestilainet, Tais ja Ukrainas, samas kui Egiptuses suruti protest järjekordselt põranda alla, mis ei tähenda, et ta kuskile oleks kadunud. Süürias on avalikult sõda lahti. Kas revolutsioon on tõesti tänases maailmas paratamatu? Tundub, et tõpraid ju muud moodi võimult ei tõrjugi. Ka kiusatus tõpraid õigustada on suur.
Tai, araabiamaad, Põhja-Korea, Egiptus...
Tai on erinev kaasus, sest „kurja juur" Thaksin Shinawatra on persoonina võrreldav pigem Silvio Berlusconiga Itaalias, keda pool riiki armastab, teine pool aga vihkab. Tai siiski veel püsib demokraatliku riigina.
Venemaal, Valgevenes, Ukrainas on jõutud tagasi nõukogudeaegse oligarhliku valitsemise juurde, kus demokraatia on kulissiks, võim püsib aga igaveseks ühe kindla nomenklatuuri käes. Ja küll see juba hoolitseb, et rahval ei teki mingit võimalust seda võimu vahetada. Avalikku verevalamist pole ju vaja, kuni varjatud vägivallastki piisab.
Araabiamaades polnud KGB-lembesed režiimid ju kunagi võimult lahkunudki, ja kui juba võim käes, siis hoitakse seda kümne küünega. Kuna valitsejal eetilisi barjääre ei ole, siis on veresaun paratamatu. Kas me peame siin sajatama üha raevukamat opositsiooni või siiski vaatama kurjale silma? Al-Qaida ju sündis suuresti Egiptuse luureteenistuse piinamiskongides. Ja leiab sealt nüüd uut täiendust.
Muide - mida peavad veel põhjakorealased tundma, kui „isake" ei kõhkle isegi lähisugulasi seina äärde saatmast? Tundma palavat armastust ja jätkama ovatsioonidega?
Niisiis on liidreid, keda rahvas saab valimistel vahetada ja on tõpraid, kes varastavad võimu enda kätte. Kas meie, endiste nõukogude inimestena jumaldame lõpmatult tõpraid, või vabasse maailma pääsenud kodanikena eelistame siiski näha tsiviliseeritud valitsemist? Kas me õigustame repressioone, või toetame vaba valikut?
See on küsimus, mis vaevab ka Eestit.
