Heido Vitsur: Muredeta maailma viimane päev
Sellepärast tundub mulle, et oma artikli kirjutas Kallas eelkõige ajaloo jaoks ja oma südametunnistuse rahustamiseks. Vaevalt sai ta loota, et suudab ühe looga mõjutada teisi valitsuse liikmeid, kes nähes selle aasta üle lootuste head maksutulude laekumist ja raudtee müügist saadud raha, loobuma tulevaks, pealegi veel kohalike valimiste ja Riigikogu valimiste eelseks eelarveaastaks korralikke summasid välja pressimast.
Olukorda kainelt hindav Kallas aga ilma avaliku võitluseta järele anda ei tahtnud, sest ta teadis, et olukord terves maailmas ja Eestis ei ole ligilähedaseltki võrreldav Vene 1998 aasta kriisile järgnenuga.
Kui 1998 aasta sügisel suutsid mõned finantsgeeniused valitsusele esimese poolaasta tulemuste põhjal tõestada, et Eesti asjad lähevad asjad hästi ja langust oodata ei ole, siis nüüd ei saanud Kallas sellist riski vaikselt lubada ei iseenda kui ka Eesti tuleviku pärast.
Esiteks olid Venemaa poolt põhjustatud probleemid üksnes virvendus võrreldes sellega, mis praegu maailmas on toimumas. Tasub arvestada vaid kahte asja. Esiteks on investorid alates möödunud aasta aprillist kaotanud turgudel üle kümne triljoni dollari — summa mis võrdub Ühendriikide ühe aasta siseproduktiga, või umbes veerandiga maailma kogutoodangust.
Teiseks veel seda, et terve möödunud sajandi jooksul tuli ette ainult üks kord, kus kõik maailma majanduslikud suurvõimud olid korraga seisakus või languses. Nüüd on aga Jaapan koos Kagu-Aasiaga juba tehnilises retsessioonis, Ühendriigid ja Euroopa Liit selle veerel ning ka neljas majanduslik suurvõim, Hiina, võrreldes esimese kvartaliga, aeglustunud kaks korda.
Peale terrorirünnakut Maailma Kaubanduskeskusele suurenes kogu maailma retsessiooni langemise oht tunduvalt, kuid see tragöödia ise saab olla ülemaailmse kriisi põhjuseks sama vähe, kui lasud Sarajevos said olla Maailmasõja põhjuseks.
Kuid tikk on juba süüdatud ja kui Kallasel oli juba esmaspäeval kokkuhoiust ja sellest, et võib juhtuda ka nii, et kokkuhoidlik tuleb olla kauem kui me sooviksime kirjutades tuline õigus, siis täna on see jutt veel rohkem kui õige.
Kuigi maailma ei oota tõenäoliselt ees möödunud sajandi kolmekümnendad, püsib reaalne oht, et Ühendriikidel ja seeläbi ka Euroopal, võib minna nii, nagu on läinud Jaapanil, kes juba tosin aastat vindub retsessioonide ja aeg-ajalt paari protsendini ulatuva majanduskasvu vahel.
Olgu siin veel vahemärkusena öeldud, et Nikkei indeks, mis on tänaseks vajunud allapoole 10 tuhande piiri, jõudis oma hiilgeaegadel isegi 40 tuhande piirimaile. Kuivõrd paljude analüütikute arvates ületavad aktsiate turuhinnad veel tunduvalt nende ettevõtete kasumlikkuse järgi arvutatud hinda, siis võib karta, et investorid kaotavad lähiaegadel, eriti aga siis, kui vahepeal ei sünni imet ja läheb islamimaadega madinaks, veel hulga triljoneid.
Välisinvesteeringute arvel elavale Eestile, kelle majandus on programmeeritud eluks soodsas majanduskeskkonnas, tähendab selline perspektiiv üksnes ühte — püksirihma pingutamist — sest sellele, et tuleb ka ise säästa, et rasketel aegadel oma säästudest ja ressurssidest elada saaks, nagu Kallas soovitab, oleks tulnud mõelda juba natuke varem. Tõsi, riigil on varuks väike stabilisatsioonifond, kuid ükski fond ei saa asendada elanike harjumust säästa ja tootvalt investeerida.
Ja milleks inimesed peaksidki säästmisele mõtlema, kui valitsus jättis Kallase jutu tähele panemata ja Riigikokku minnakse unistuste eelarvega.
