Heidi Reinson: valgusfoori nupud jäävad, kuigi need ei tööta. Meile meeldib arvata, et kontrollime olukorda
Nii näiteks on New Yorgis ajalooliselt jäänud paljudesse ülekäigukohtadesse rohelise valgusfooritule „tellimise“ nupud. Viimased aastakümned pole enamik nendest nuppudest töötanud, sest liiklus on liiga tihe selleks, et lasta jalakäijatel seda suvalistel hetkedel katkestada, ning foor toimib kindla arvutiprogrammi alusel. Küll aga on leitud, et nuppudest ei tasu loobuda, sest inimestele meeldib arvata, et olukord on nende kontrolli all, isegi kui selle kontrolliga ei kaasne otsest kasu – antud juhul ajavõitu.
Samuti ülehindame tihti oma kontrolli tulemuste üle oma töös. Caltechi ülikooli füüsika professor ja mitmete populaarteaduslike teoste autor Leonard Mlodinow teeb ühes oma raamatus värvika ülevaate Hollywoodi kassahittide etteennustamatust edust, mida kõige paremini võtab kokku kunagise filmistuudio bossi David Pickeri tsitaat: „If I had said yes to all the projects I turned down, and no to all the other ones I took, it would have worked out about the same.“ (Kui ma oleks kõik senised projektid tagasi lükanud, ja vastu võtnud need, millele kunagi ei ütlesin, oleks tulemus umbes sama). Filmi edu või ebaedu võimalikud põhjused on niivõrd keerukad ja ettearvamatud, et kaalutletud valik ei erine suuresti mündi viskamisest.
Pickeri ülestunnistus on pigem haruldane, sest meil on üldjuhul raske tunnistada juhuslikkuse rolli oma elus ja hindame tüüpiliselt oma võimekust kõrgemaks, kui oleks mõistlik. Umbes 80 protsenti juhuslikult küsitletud ameerika tudengitest arvab, et nad on üle keskmise head autojuhid. Samuti oleme me optimistlikumad oma tulevikuväljavaadete suhtes. Näiteks eeldame, et tõsised terviseprobleemid puudutavad meid vähem kui rahvastikku tervikuna ning vaatamata riigi või maailmamajanduse halvale seisule, läheb meie perel ikka keskmisest paremini. Tali Sharot, üks tuntumaid „optimismi uurijaid“ on tabavalt viidanud sellele, et kuuldes edulugusid Mark Zuckerbergist (Facebooki looja), tajume võimalust ka ise ühel heal päeval tohutult rikkaks saada, samas abielulahutuste suhtarv (umbes 50 protsenti) ei pane meid arvama, et ka meie endi abielu võiks kunagi karile joosta.
Optimism võib hukutada
Taoline optimism ja liigne enesekindlus võivad aga viia halbade otsusteni. Näiteks keskmine börsimaakler arvab, et ta suudab turgude arenguid prognoosida teistest täpsemalt. Ülim enesekindlus tõuseb esile eelkõige olukordades, kus ülesanne on keeruline, ennustatav tõenäosus madal ja kohene tagasiside puudub. Aktsiaturul ennustamine on just selline ülesanne, mis vastab kõigile neile kriteeriumidele ning kus liialt kõrge enesekindlus viib riskantsete tehinguteni.
Üldiselt peetakse teatud mõõdukat optimismi ja enesekindlust siiski tänuväärseks nähtuseks. Ilma optimismita ei võtaks me ju kunagi midagi erilist ette. Alustavatest ettevõtetest õnnestub keskmiselt vaid üks kümnest, seda teab iga alustav ettevõtja. Aga sellest hoolimata alustavad ka need, kes lõppkokkuvõttes ebaõnnestuvad. Me oleme optimistlikud ning arvame, et meil on olukorra ja tuleviku üle kontroll – kui me vaeva näeme, siis peame õnnestuma. Arvatakse, et optimismil on ka evolutsiooniliselt oluline roll inimkonna arengus, sest pessimistid ei võta ette rännakuid kaugele tundmatule maale.
Kui minna sammuke edasi illusioonist, et me suudame olukordi kontrollida, jõuame küsimuseni, kas me ka iseenda otsuseid ja käitumist kontrollime. Eksperimentaalpsühholoogias on leitud, et otsuse teadvustamine ilmneb ajutegevuses pärast otsust ehk n-ö tunne tegutseda. Võib järeldada, et inimeste tegusid ei algata nende teadlik tahe ning meil on teadlikust tahtest vaid illusioon. Teadliku tahte ja kontrolli puudumine viitab aga kaudselt ka sellele, et meie vastutus oma tegude ja otsuste eest on piiratud. Seda, miks ja kuidas teadvus tekib ning kas see on vaid meie ajutegevuse „juhuslik“ kaasnähtus, peetakse hetkel kognitiivse teaduse üheks suurimaks küsimuseks. Nn „teadvuse suure probleemi“ lahendamisega tegelevad ka mitmed Eesti teadlased, nt Jaan Aru ja Talis Bachmann.
Aga las see teema jääb mõneks teiseks korraks, muidu võib juhtuda, et pärast seda artiklit ei tahagi keegi enam vastutust võtta. Äri ei saa aga nii ajada, kui vastutaja süüd omaks ei võta ja süüdistab juhuslikkust või determinismi.
