Head teed, surmaminejad

Joosep Laiksoo pistetakse täna türmi. Kas on avalikkuse õiglustunne saamas lõpuks midagigi oma ootustele?

Kas saab noormees lõpuks lunastada oma süüteo ja pärast kolme kuud vanglas alustada eluga uut lehekülge?

Need inimelud, mis võeti ära õnnetus kokkupõrkes Mäol, on taastamatud. Aga ka Joosepi senine elu lõppes selles liiklusõnnetuses.

Oma uut elu polnud nooruk aga siiani ühiskonna arvates veel piisavalt välja teeninud. Kas siis iseenda süüdimatult rullnokaliku käitumise, oma isa arrogantse apologeetika või õigusmõistmisprotsessi jõuetuse tõttu — nii paistis vähemasti avalikkusele.

Saab näha, kuidas reaalne aeg rootsi kardinate taga küpsetab noormeest ja avalikkust mõistmisele, andestusele ja empaatiale?

Joosepi põhjustatud liiklusõnnetus on üheltpoolt muidugi erakordne, aga samas üks neist paljudest, mis aastatega mööda sama teed kulgejaid tabab.

Ning põhjusedki on tegelikult paljuski samad. Hoolimatus, väsimus, kiirus.

Eilse, järjekordse traagilise Tallinna—Tartu maantee liiklusõnnetuse järel tekib taas korraks tunne, et — tuleb midagi kardinaalselt ette võtta.

Aga aeg teeb oma töö, ja kõik kulgeb edasi. Nii nagu ennegi. Kuni järgmise korrani.

Praegu tervitab meid Tallinna-Tartu maanteele minejaid linnaserval sildike “head teed”.

Kas ei peaks meid siiski kostitama kosutava memento moriga.

“Head teed, surmaminejad.” Parafraseerides vana Rooma gladiaatorite tervitust.

Ja iga teekurvi peal seista kepi otsas valgustatud silmadega pealuu, mis meenutaks meile, et me pole jumalad, vaid lihtsurelikud.

Parem veel, kui me lihtsalt mõtleks vaikselt sellele, kui taas kord sellele teekonnale läheme.