Kaupmehed kitkuvad 2009. aasta esimeste kuude peale mõeldes juukseid ja ennustavad ennenägematuid allahindlusi. Kriisi-sõna kasutamast keelduv peaminister lubab, et tõeline tööpuudus alles tuleb. Majandust ootab ees valuline ümberstruktureerumine, seda nii Eestis kui ka kogu maailmas. Kapitalismi lõpu teoreetikud kõnelevad senise maailmakorra ammendumisest ja uue paradigmaga kohanemise vajadusest.

Kuivõrd inimene muutub enamasti alles siis, kui teda selleks sunnitakse, on muutused alati ebamugavad. Kas nad aga alati halvad on — vaevalt küll. Tarbimisele ja kulutamisele orienteerumine on oma aja ära elanud, selge see. Ent sel, kes säilitas terve mõistuse ja kaine meele ka tarbimispeo tipphetkedel, võib hästi minna ka kasinamatel aegadel.

Kes ülearu valimislubadusi uskus ja rahakoti paksenemise jätkumist eeldas, peab muidugi pettuma. Uuest aastast jõustuvad maksumuudatused seavad raskesse olukorda eelkõige lastega pered. Lubatud tulumaksumäärade alandamine lükati edasi määramatusse tulevikku ning juba kehtima hakanud lastega seotud tulumaksuvabastus peatati. Käibemaksumäära suurendamine vähendab aina kokku kuivavat tarbimist eeldatavasti veelgi.

Häbiväärne on, et tuhanded puuetega inimesed jäid aasta lõpus ilma oma ainsast sissetulekuallikast. Sotsiaalminister tunnistas küll avalikkuse survel oma eksimust, aga esiteks süüdistas ta küüniliselt oma alluvaid ning need ametnikud, kelle vastutusalasse töövõimetustoetused kuuluvad, said koguni aasta lõpus preemiat. Selline asjaajamisviis riivab tugevasti avalikku õiglustunnet.

Aastat vahetades eelistavad kõik mõelda eelkõige headest asjadest. Natukeseks aega maha võtta ja pidutseda kulub ära kõigile. Tuleva aasta märksõnaks kujuneb ilmselt kokkuhoid, aga tõlgendagem seda positiivselt: hoides kokku raha ja muid materiaalseid väärtusi, hoidkem ühtlasi kokku omavahel ja üksteisega. Nähkem häid inimesi enda ümber ja mõelgem kõigele sellele heale, mis meil alles on. Veendugem, et seda on päris palju.