Hea võmm, halb võmm

Lugedes esmaspäevases Postimehes ilmunud intervjuud Mihhail Margeloviga ning tuletades meelde mõni aeg tagasi kõlanud Dmitri Rogozini avaldusi inimõiguste olukorra kohta Eestis, tuleb meelde ammutuntud psühholoogiline mõjutusmäng “hea võmm, halb võmm”.

Heaks võmmiks on antud juhul Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimees Margelov ja halvaks võmmiks sama parlamendi alamkoja samanimelise komisjoni esimees Rogozin. Mänguskeemi kohaselt üks põrutab rusikaga lauale ja ähvardab, et juhul kui te ei tee seda, siis …! Seejärel tuleb teine ja sosistab omamehelikult silma pilgutades: “Kuule, too mees on pisut hull aga proovime leida kompromissi. Kui sa teed, mis vaja, siis me vaatame mis me saame sinu heaks ära teha.”

Kõne all on hetkel muude kuumade teemade hulgast valitud erusõjaväelaste väljasaatmine, kes on küll saanud USA poolt “vautšeri” elamispinna hankimiseks Venemaal, kuid kes siiani elavad Eestis. Miks just see teema hetkel aktuaalne on? Lihtsalt selles küsimuses tuntakse Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumis hetkel end kõige kindlamini.

Nimelt saavutas 9. oktoobril 2003.a. Euroopa inimõiguste kohtus võidu Lätist väljasaadetud erusõjaväelase Slivenko perekond. Slivenkode kasuks mõisteti välja inimõiguste konventsioon paragrahv 8 alusel kompensatsioon 30 tuhat eurot (taotleti 400 tuhande euro suurust kahjutasu). Olgu öeldud, üks protsessil osalenud kohtunikke — Rait Maruste — ei nõustunud kohtu otsusega ning lisas kohtuotsuse lõppu oma eriarvamuse.

Tõenäosus, et Eesti taolise läbirääkimistaktikaga kaasa läheb on … küll väike, aga mitte olematu. Nii ahvatlev on ju minna väikesele järeleandmisele, lootes sel moel saavutada ammu ihaletud “läbimurret” Eesti-Vene suhetes.

Ahvatlus on seda suurem, et tegemist on küsimusega, milles Vene pool on ilmutanud suurimat järjekindlust. On ju elamislubade probleem püsinud kõrvuti kiriku- ja keeleküsimustega ühe enim rõhutatuna, tuletades meelde kasvõi Venemaa Föderatsiooni asepeaminister Matvijenko poolt aastapäevad tagasi esitatud seitset „kõnepunkti“ või nädalapäevad tagasi Eesti suursaadikule Moskvas Karin Jaanile esitatud kolme nõudmist.

Kui siia lisada eelpoolmainitud Euroopa inimõiguste kohtu otsus, siis võib üpriski loomulikult tekkida soov loobuda tülikast ja komplitseeritud küsimusest. Kas sellega aga ka mingit edu saavutatakse, on enam kui kaheldav.

Lõpetuseks olgu aga öeldud Margelovi enda sõnadega: ei maksa “reageerida igale teise riigi poliitiku ütlemisele”.