Karta on, et Meri peab hetkel oma populaarsuse panti panema, et euroideed kuidagi ikka püsiksid — mitte ükski partei pole enam piisavalt usaldusväärne tagamaks referendumiga Euroliitu mineku. Võim tervikuna pole selleks enam suuteline — usaldus Võimu vastu on null. Idee ise väljendab totaalset rahva tahtega mittearvestamist ja selle avalik kuulutamine, mida presidendilt (ja mitte Lennart Merilt!) poleks oodanud. Küllap pisuke pinnase sondeerimine: kuis oleks kui läheks ikka ja kasvõi vägisi, rahva tahteavaldusetagi…? 50 aastat kommunistlikku praktikat on Võimule midagi ikka õpetanud ka.
Sama savijalgne on presidendi jutt Eesti keele säilumisest ja tulevastest tõlgetest malta keelde jms. ilukõne.
Hoopis kummaline on aga presidendi väide meie Põhiseaduse ideaalsuse kohta — see näib samane olevat kõige tuhmimate usufanaatikute vaatega mõnele pühale tekstile — selles olevat kõik vastused olemas kõigest ja tähtegi ei tohi muuta. Aga arvata inimlooming, EV Põhiseadus, milles on ilmsed vead ja lüngad samalaadseks “pühaks tekstiks” nagu Koraan Talebani moslemile ja seda 21. sajandi Eestis, on presidendi suust üllatav avaldus tõesti!
Sellised mõtlematud häda-avaldused on ilmselgelt tingitud üha süvenevast Võimu ja ühiskonna vastuolust, mis sisuliselt tähistab demokraatia puudumist riigis ja Võimu katset seda olukorda säilitada.
Sisulist demokraatia kriisi esitatakse rahvale järjekindlalt “eetilise kriisina” ja seda kas mõistmata, tahtmata mõista demokraatia olematust EV-s või selgelt poliitilistel ja ideoloogilistel kaalutlustel säilitada oma võimuseisundmuutumatul kujul. Ilmselt kardab Võim, et kui hakatakse olemasolevat veidigi demokraatia suunas muutma, remontima, variseb kogu hoone, sest see on sisemiselt mäda — praegused võimurid mäletavad ülihästi Gorbatšovi katset “veidi demokraatlikku remonti teha” ja mis sellest sai. Mida nad ei mäleta on NSVL sisuline umbejooks demokraatia puudumise läbi.
Olen skeptiline meie presidendi osas alati olnud, kuid ühe ilmse plussi olen talle mõtteis alati pannud — suutlikkuse olla erakondadeväline, võimust sõltumatu, iseseisev sedavõrd kui tal selleks on seaduslikku voli olnud. Ja mõnikord rohkemgi… EPL-is toodud mõtted panevad mind paraku Meri isiku taga selle plussi miinusega asendama.
Sellist kannapööret võib muidugi õigustada “riiklike vajadustega” säilitada olemasolev “demokraatia ja korraldus” (sisuline demokraatia puudumine) ja “kord riigis” (sisuline võimumonopol kitsa kliki käes), sisuliselt aga tähistab see Võimu kui terviku koondumist ühtsemaks, tema teadlikku asetumist teravamasse vastuollu ühiskonna demokraatlike nõudmiste ja vajadustega ning on ilmne Võimu enese “ülestunnistus” Võimu olukorra põhjendamatusele — sama nõrgad kui on Meri argumendid on Võimu enese õigustus oma ebademokraatlikule positsioonile ühiskonna suhtes.
Jah, totaalne pettumus Võimus ja otseselt presidendis kui ainsas võimuinstitutsioonis, kes seni omas veel mingit rahva usaldust…
