Kui jätta lapsed kõrvale, siis vabas kooselus elavad koos kaks inimest ja see kooselu on nende eraasi. Abielus on aga osapooli kolm — mees, naine ja riik.

Riigi ülesanne abielus on vaidluste tekkimisel vaidlused lahendada ja tagada pooltele nende õigused ning kohustuste täitmine. Abielu väärtustatakse seega sedavõrd, kuivõrd riik on selles endale rolli võtnud ja oma rolli ka täidab.

Paraku, Eesti riigi poolt abielu väärtustamine ja ka abielus olevate isikute õiguste ja kohustuste garanteerimine jätab väga palju soovida. Riik ei ole loonud seaduslikus abielus olevatele inimestele selgeid eeliseid võrreldes vabalt koos elavate paaridega, ka on riik lausa mannetu tagamaks poolte nende õigusi. Eestis on näiteks kümneid tuhandeid mehi, kes ei toeta oma lapsi kuidagi pärast paari lahkuminemist.

Riigi selline “poliitika” maksab kätte eeskätt naistele — lapsed jäävad tavaliselt naise juurde. Samal ajal kui mees tunneb end vabana, pole naisel selliseks vabaduseks enam lootustki — ta on oma lastega seotud vähemalt ajani, mil lapsed on täiskasvanud ja alustavad oma iseseisvat elu. Ning väga sageli peab naine kandma üksi kõik lastega seotud kulud ja mured.

Kui meil abielu laguneb, siis esmane süü on selles just riigil, kes ei väärtusta abielu mingil moel — ei loo abieluinimestele eeliseid, mis paneksid neid eelistama abielu vabale kooselule, ega suuda ka tagada, et nõrgem pool abielus — ja see on tavaliselt naine — võiks end tunda kindlana ka siis, kui abielu puruneb, aga teine pool ei taha täita oma kohustusi laste kasvatamisel ja ülalpidamisel.

Oleks esmaselt just naiste asi siin avaldada oma protesti, sest just naised on kannatajad riigi sellise poliitika (loe: poliitika puudumise) läbi.

Kui tegemist on poolte vaba kooseluga ja sellest on sündinud ka lapsed, siis tavaliselt on see naine, kes on lastega kodune ja loobub oma töökohast. Sellisele perele jääb laste sünni korral leiba teenima vaid mees. Naise tähelepanu ja aktiivsus on paratamatult suunatud kodule ja perele. Lahkumineku korral on naine väga raskes olukorras — ta peab laste kõrvalt tööl käima ja sageli üksi enda ja lapsed ära toitma. Ka pole sellisele naisele garanteeritud, et ta saab mingi osa mehe tegevusest laekuvatest tuludest. Vara on elukaaslastel lahus ja kui mees läheb, siis läheb ta koos kogu oma varaga, kuigi naine oli see, paljus tänu kellele mees sai oma tegevust jätkata.

Sellisest vabast, aga lagunenud kooselust ei saa naine reeglina midagi peale laste, kibestumuse, vastutuse, kulude ja mure.

Kui riik ei hakka abielu väärtustama mõlemas mõttes — nii abielupaaridele eeliste loomise kui ka poolte täieliku vastutuse tagamise mõttes — siis abielu kui institutsioon laguneb.

See kajastub otseselt eesti rahva sündimuses — üha vähem on naisi, kes sellises ebakindluses riskivad sünnitada kaks, kolm või enam last. Piirdutakse ühe lapsega, sest lahkumineku korral jaksab naine seda ühte last ehk kuidagi toita, katta ja harida. Kahega on see raske, kolmega aga pea võimatu. Ka puudub sellisel paljulapselisel üksikul naisel tavaliselt võimalus uuesti alustada. See võimalus oma elu nullist alustada on praeguse asjade riikliku korraldamatuse tingimustes aga täielikult tagatud meestele.

Ilus tseremoonia, valge kleit, must ülikond, külalised, lilled, õnnitlused, pidu jms. — see on kõik asja väline pool ega ole veel abielu. Abielu ja selle püsimine meie ühiskonnas algab poolte võrdsetest õigustest ja — NB! — poolte võrdsetest kohustustest ning vastutusest. See pole mitte naistele nende meestega võrdsete õiguste tagamise küsimus — see on enamat — see on eesti rahva ellujäämise küsimus.

Kui riik on abielu väärtustamisel ja tagamisel mannetu nagu seni, siis naised lihtsalt lapsi ei sünnita. Või abielluvad meestega väljasoolt Eestit ja kolivad ära riiki, kus naise ja laste tulevik on igas mõttes riigi poolt paremini tagatud. Nii me välja suremegi.