Härmo Saarm: Vilja ja Edgar – kes reetis keda?
Kahjuks jättis ka ajakirjanik tihti küsimise pooleli. Tüüpiline situatsioon, kus poliitik manipuleerib ajakirjanikuga ja viimane ei oska midagi peale hakata.
Kes keda armastas, või armastab? Kes keda reetis, st murdis truudust? Tean, kui valus on lahku minna, aga elada pidevalt valede võrgus ei ole ka õige.
Edgar Savisaar on mees, kellel on olnud lapsest saati kindel plaan elus läbi lüüa. Ta ei ole sentimentaalne unistaja. Sorav ja veenev jutt ning kehakeel mõjuvad kaasakiskuvalt. Tal on oma arvamus, mis on tema arvates ainuõige ja see mõjub tegusalt nii valijale kui voodikaaslasele.
Tundub, et kompromisse ta ei tee, muidu ei lennutataks erakonnast vahetevahel välja mõnd vana ja kogenut või siis andekat noorpoliitikut.
Vilja Savisaar tundub olevat naine, kes vajab (kes ei vajaks?) imetlust, austust ja hoolitsust. Naine, kellele labane käitumine on solvav. Tundub, et tema juba ei hüppa tõsise põhjuseta ühest kohast teise.
Samas on tal põhjust oma europarlamendi koha üle tänulik olla. Uus töökoht ja klaveriõpetaja võtavad aega ning aitavad lahutustraumast üle saada. Uskuge, see ei olegi nii lihtne.
Savisaarte pereelu on küpsenud aastaid ja alati on nad seni avalikkusele teatanud oma musterabielust. Seega lihtlabaselt valetati ja manipuleeriti avalikkusega! Milleks? Kas tõesti töökohtade nimel riigikogus või europarlamendis? Kas nii palju ongi siis väärt "rahva esindatus"? Kas valetatakse edasi?
Kui selline teguviis toimuks majandusstruktuurides, siis nimetataks seda korruptsiooniks. Tundub, et erakondade poliitkorruptsiooni ongi ikka veel liiga vähe analüüsitud.
Mõlemad peategelased on poliitnäitlejad ja nende tegevusest peaks aru saama nii, et teatud asju oleks nagu lubatud teha, teisi mitte.
Kes siis ikka meist nii väga puhas on? Igal oma luukere kapis? Aga iva on selles, millised asjad on lubatud, millised mitte. Kõik ei ole müügiks!
Vilja Savisaar on nüüd Brüsselis ja teda kasutatakse "informaatorina" (kui tal aega jätkub). Keegi ei usu, et temast saab selles rahvaste paabelis millegi või kellegi eestseisja.
Edgar Savisaar võitleb oma võitlust Tallinnas. See väärib samuti küünlaid. Võim - parlament, peaminister, president... jumal teab mis veel? Tagasiteed ei ole. Peaasi, et tervist jätkuks.
Psühholoogina ehk niipalju, et mõlemas peategelases köeb kognitiivne dissonants (kaks erinevat arvamust ühe ja sama asja kohta). Kumba võtta, kumba jätta - see on küsimus! Poliitnäitlejatena peavad nad "rahva arvamusega" arvestama, st. rääkima seda, mis rahvas tahab. Samas mõeldakse miskit muud!
Selline lõhestatus on kurnav. Kaasajal on tuntud USA presidendi Clintoni kümne aasta tagune armuafäär. USA president valetas väga usutavalt oma truuduse kohta, kuni lõpuks pidi ikkagi tunnistama, et ka presidentidel on eraelu, mille eest ta vastutab ainult oma perekonna ja jumala ees.
Savisaarte puhul tundub kõik vähemalt korras olevat. Isegi tippsuhtekorraldajad kiidavad üksteise võidu, kui korralikult ja stiilselt lahutati. Isegi "väärikalt"! Erakond hoiab samas hinge kinni, et midagi piinlikku välja ei lekiks.
Järgmiste valimisteni on vähem kui poolteist aastat. Tundub, et valijate hääled jäävad alles, sest erakonna põhiline sihtrühm on vanem rahvas.
Nemad arvavad küll, et abielu on midagi pühamast pühamat, kuid nad teavad ka, et kui lahutatakse, siis üks abielupooltest reetis kaaslase, st murdis truudust. Mingi samateemaline lausekatke vilksatas ka "Pealtnägija" intervjuus.
Kuid Edgar lubab ju alati midagi reaalset: raha, puid, kartulit! Seega hääletame Edgari poolt! Kes siis antud juhul reetis ja vallandas reetmiste rea? Kes neist ei olnud truu abielutõotusele, Edgar või Vilja?
"Üteldakse: mis maksab sõprus, mis armastus, kui ta pole truu. Sellepärast tähendab suur sõprus ikka truud sõprust ja suur armastus ikka truud armastust," on kirjutanud Tammsaare.
Kas ei ole nii, et enesekeskne abielureetur võib saada reeturiks ka muudes eluvaldkondades ja inimsuhetes?
