Ja tundub, et seda innustab soov kõike ning kõiki kontrollida, sest riigi tasandil on Keskerakonna esimees suutnud end viia positsiooni, et ükski erakond ei soovi tema parteiga koostööd teha. Nüüd ongi Savisaare ambitsioonide rahuldamise ainus võimalus kujundada Tallinna linnast Eesti Vabariigile konkurent või isegi vastane. Ma ei ole aga sugugi kindel, et see on tallinlaste huvides.

Kohalike valimiste eel lubas Keskerakond võtta vee hinna oma kontrolli alla, nüüd lubatakse poed ja seal müüdava kauba hind võtta oma kontrolli alla. Kui poodide idee sai hävitava hinnangu avalikkuselt, tehti asi siiski ära Nõmme turul. Eraettevõtlusele kriips peale ja turg oma kontrolli alla.

Ajakirjandusest on läbi käinud ka kahtlane toidukioskite äri kontrollimine endale ustavate ettevõtete kaudu. Kõik see tuletab meelde veerandsaja aasta tagust aega, kui riik kontrollis kõike ja kõiki. Kas me sellist Tallinna tahtsimegi?

Ajaloost on linnriigi teada näitena iidse Kreeka polis’ed, kus linnaelu korraldasid jõukad mehed. Iga linnriigi kodanik pidi suutma sõja korral riigi kaitsele asuma. See kõik tähendas aga seda, et valitseval klassil oli riigi kodanike üle täielik kontroll. Kas seda soovib Tallinnas ka Keskerakond?

Kindlasti on Keskerakonnal igale asjale olemas jokk-vastus, aga kas kõik ikka on korrektne? Kui isegi on, siis kas need otsused on eetilised? Ametlikult on kõik tore, on tehtud konkursse, on tehtud avalikke väljapanekuid, on korraldatud näilikke arutelusid, aga lõppotsus tuleb ikka selline, nagu Keskerakonnale vaja. Olgu näiteks siis personalipoliitilised otsused või linna korraldatud konkursid.

Keskerakonna käitumine Tallinna juhtimisel on pannud paljud küsima, kas linnapea on unustanud, et Eesti on üks riik, mille pealinn on Tallinn. Tallinn ei ole riik Eesti riigis või polis. Tallinna ei saa juhtida nagu oma riiki, tehes otsuseid, mis meenutavad pigem tsaarile omaseid ukaase kui demokraatlikku linnakorraldust.