On see meeste soov oma suguvõsa nime edasi kanda või soov kindlustada pensionipõlve? Tuim arvestus, et lapsega kaasneb küll kulu, aga ka hulk erinevaid sissetulekuid? Või on see siiski armastus ja tunne, et kellegagi koos olles ja peret luues on lapsed loomulik osa täisväärtuslikust perest?

Meenutasime, et aastal 1991, kui Eesti elas jätkuvalt laulva revolutsiooni järelmõjudes, oli eestlaste soov järeltulijaid saada nii vastupandamatu, ilmavalgust nägi pea 25 000 uut eestimaalast. Sellest alates oleme aga üha vähem järeltulijaid saav rahvas ja jõudsime 2004. aastaks rohkem kui kaks korda väiksema sündide arvuni, ehk umbes 12 000 sünnini aastas! Mida siis ikkagi teha, et eestlased siinmail ka tulevikus elu edendaksid ning eesti keel Läänemere kaldal kaiguks?

Oli hea meenutada, et 2003. aasta Riigikogu valimisteks valmistunud Reformierakond käis toona välja idee kehtestada vanemahüvitis, et ergutada peresid mõtlema rohkem järelekasvule. Teades, et suurim probleem pole mitte isegi esimese lapse sünd perre, kuivõrd just teise ja järgnevate laste sünd, planeeriti vanemahüvitise süsteemi ka võimalus saada varasemaga sarnast hüvitist, kui laps sünnib enne eelmise lapse 2,5 aastaseks saamist. Mõeldud-tehtud.

Vanemahüvitis süsteem kehtestati alates 1. jaanuarist 2004. Järgnevatel aastatel olid tulemused silmaga näha ja statistikaga tõestatud. Sündide arvu järjepidev tõus jõudis eelmisel aastal tasemele, kus iive oli Eestis taas üle 20. aasta positiivne. Lisaks aitas sündide arvu kasvule kaasa kunstliku viljastamisega seotud kulude riigi kanda võtmine. Kindlasti on vanemahüvitise oponentidel palju kriitikat süsteemi erinevate põhimõtete osas, ent keegi ei saa vastu vaielda sellele, et vanemahüvitise kehtestamise järgselt on sündivus Eestis ca 25% suurenenud. Samamoodi on fakt näiteks see, kui oleksid jäänud sündimata eelmisel aastal lapsed, kes said võimaluse tänu kunstlikule viljastamisele, oleks iive jätkuvalt suures miinuses.

Sellest sõpradega peetud mõttevahetusest ja praeguseks ka erinevate erakondade valimislubadusi lugedes tekkis soov kirjutada mitte ainult kui Reformierakonda esindav sotsiaalminister, vaid kui kahe lapse isa, nendest tunnetest ja mõtetest, mis mind seoses eestlaste juurdekasvuga valdavad. Erinevalt mõnest poliitilisest jõust, kes tahaksid toimiva süsteemi laiali lammutada, ei näe mina küll võimalust, et vanemahüvitist võiks lõhkuda. Ja sellele on ka väga selge põhjendus.

Vanemahüvitis on andnud peredele kindlustunde ning selle äravõtmine oleks sündivust silmas pidades lausa kuritegu. Seda enam, et praegu on parimasse vanemaks saamise ikka jõudmas nö laulva revolutsiooni põlvkond ja sündivus võiks näidata positiivseid märke veel mitmeid aastaid. Aga kui peret hakkavad looma noored, kes sündinud nn demograafilises augus, on riigi tuge ning kindlustunde süsti vaja vaat et enamgi kui täna.

Mina usun, et juba järgmistel aastatel on võimalik riigil luua ka vanemahüvitise jätkusüsteemid, mis võimaldaksid tänasest paremini toetada vanemaid pärast vanemahüvitise lõppemist. Ja siinkohal ei pea ma silmas lausalist lastetoetuste kasvu. See oleks küll kõige lihtsam, aga kindlasti mitte nii efektiivne. Ma arvan, et riik peab oma suuteline hindama perede vajadusi täpsemalt ja toetama rohkem neid, kes rohkem riigipoolset tuge vajavad ning vähem neid, kes oma toimetamistega paremini hakkama saavad.

Ka erinevad eksperdid ja uurimused on välja toonud, et noored pered ootavad avalikult võimult just rohkem teenuseid. Ehk seda, et oleks olemas lasteaiakoht, et oleks olemas võimalus pakkuda lapsele huviharidust jne. Ka riigi seisukohalt on äärmiselt oluline, et peredel oleks võimalus laps päevaseks ajaks lasteaeda või –hoidu panna. Vaid see annab võimaluse inimesele naasta tööturule ja seeläbi luua lisandväärtust ka ühiskonnale. Samas olen ma seda meelt, et universaalne lastetoetuste süsteem on ennast õigustanud. Siinkohal tasub aga meenutada, et tegemist on just universaalse õigusega saada riigilt tuge siis kui pere seda vajab, mis annab võimaluse täpsemalt defineerida abivajadust. Nii makstakse ju suuremat toetust alates kolmandast lapsest või täiendavalt muid peretoetusi vastavalt vajadusele (üksikvanemad, paljulapselised jne). Sellest tulenevalt olen ma veendunud, et ka praegust esimesest lapsest makstavat kõigile võrdset toetust on võimalik paremini suunata ja aidata tõesti rohkem just neid, kes toetust enam vajavad.

Miks ma rõhutan vajadust paremini toetusi suunata? Aga sellepärast, et iga riigipoolne väljamakse ükskõik kellele, kas noorele perele või eakale või kellelegi teisele, tähendab seda, et selleks väljamakseks peab riigieelarves ka vahendeid olema. Eesti on olnud edukas oma rahakoti hoidmisel ja mina tahaks, et see nii ka jääks. Iga eestlane teab, et võlg on võõra oma. Kindlasti on mõnel poliitilisel jõul ahvatlust populismilainel rääkida lihtsalt inimestele mõeldud toetuste või hüvitiste suurendamisest. Aga selleks kõigeks on ka katet vaja. Mina küll ei taha oma lastele silma vaadata ja öelda, et minu tulevase pensioni või muu hüve katteks peame praegu märkimisväärselt laenu võtma, mis omakorda tähendab seda, et selle laenu peate kinni maksma teie. See ei oleks aus ei minu laste ega nende järeltulijate suhtes.

Üle oma võimete elamine on tähendanud juba väga suuri raskusi mitmetele riikidele ja ma küll ei sooviks, et Eesti sama teed läheks. Nii nagu pole meil vaja laenutõmblusi, pole meil kindlasti vaja ka maksutõmblusi. Eesti maksusüsteem on lihtne ja selge. Seda väärtust tuleb hoida. Ka Eestisse lisandväärtust toovad välisinvestorid vajavad seda kindlustunnet, et Eestit saab usaldada. Ja kui tulevad investeeringud, tulevad ka uued töökohad ning kõrgemad palgad. Kui aga palgasaajate arv ja palgad kasvavad, kasvab ka maksutulu, mis omakorda annab võimaluse maksta rohkem ka näiteks peredele mõeldud toetusi.

Ehk kokkuvõtvalt. Eesti on viimasel kümnendil minu arvates teinud päris edukaid otsuseid nii majanduspoliitiliselt kui rahva püsimajäämise nimel. Kindlasti oleks enamusel meil soov saada kõike kohe ja palju, aga ei rahvastiku ega riigi majandusega ole nii, et täna mõtlen ja homme juhtub. Edu nimel tuleb palju vaeva näha. Siinkohal meenub mõte enimmüüdud raamatust „Kristina“, kus olümpiavõitja Kristina Šmigun tõdeb, et suure edu tagab vaid järjepidev töö ja pingutus. Just sellist sihikindlat ja järjepidevat tööd Eesti edu nimel on ka Reformierakond viimasel rohkem kui kümnel aastal ajanud. See, et selle tulemusel on Eestist saamas põhjamaiselt „igav“ riik, kus poliitilised võimud ei vaheldu igal aastal koos lume sulamisega on ainult positiivne ja sisendab kindlust, et nii võibki ka elatustasemelt oma põhjanaabritele järele jõuda. Edu meile kõigile selleks!

Autor kandideerib riigikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas.