Hannes Namsing: Pokker ON sport
millel hinnanguliselt on maailmas üle 100 miljoni ning Eestis üle 30 000 harrastaja.
Ahjaa – ma ei räägi siin ja edaspidi kordagi pokkeri õnnemänguversioonidest ehk siis mängudest, mida mängitakse nö kasiino vastu.
Paraku on Eesti seaduste mõistes ka seesama sportlik pokker liigitatud endiselt hasartmängude hulka, mis paneb ala harrastajad uue Hasartmänguseaduse valguses väga keerulisse olukorda. Ei, ma ei taha siinkohal hakata kaughasartmängude reguleerimise püüdu kritiseerima – vaidlus internetis toimuva riigipõhisest reguleerimisest on täiesti teine teema.
Küll väidan, et riik käituks sisuliselt õigesti, kui lahutaks kiiremas korras justnimelt sportliku pokkeri selgelt hasartmängudest.
Jah, kasiinomängud, kus võitja selgub juhuslikkuse printsiibil ning korraldaja võtab sealt oma kindla matemaatilise vaheltkasu, vajavad tõenäoliselt riigipoolset regulatsiooni. Eriti pärast mängude jõudmist internetti peaks riik sama karmilt vaatama otsa ka lotomängudele – sest netis muutub mistahes loto tänu mängukiirusele sama “karmiks” hasartmänguks, kui seda on näiteks blackjack. Ja tõepoolest – riik peab hoolt kandma iga kodaniku eest ning kui paari-kolme protsenti kodanikest ohustab tõsiselt hasartmängusõltuvus, siis on järelvalve ka põhjendatud.
Turniiripokkeris peituv hasart ja emotsioonid on oma olemuselt sarnased igas teises spordis peituvaga. Võidurõõm ja kaotusekibedus. Heameel õnnestunud soorituse või pettumus tehtud rumala vea üle. Kuid kõikidel neil juhtudel on tegemist siiski sportliku hasardiga, mis erineb oluliselt nende mängurite omast, kes enda või halvemal juhul ka võõra raha kusagil mängusaalides maha „viioldavad”.
Kõik spordile omased jooned
Turniiripokkeris on sportlased, turniirid, klubid, sponsorid, meistrivõistlused ja ka Eesti pokkeriklubide ühendus ehk spordislängis “alaliit”. Väiksem turniir kestab mõned tunnid, keskmine vast ca 6-7 tundi ning rahvusvahelised tippturniirid vähemalt 4-5 päeva. Ei, see ei ole sprint – see on maraton, kus võidu nimel ei tohi end kordagi “lõdvaks lasta”, sest juba korra maha jäädes on etteotsa jõudmine väga raske. Nagu spordis ikka.
Millega tõestada, et sportlik pokker ei ole tühipaljas õnne- ega hasartmäng? Aga algatuseks kasvõi sellega, et suure osalejatearvuga pokkeriturniiridel domineerivad reeglina ühed ja samad (loe: paremad) mängijad. Kui pokker oleks õnnemäng, tekiks kohe küsimus: „kas nemad on kõige õnnelikumad inimesed maailmas”?
Neljal korral on üks pokkerimängija suutnud võita maailmameistritiitli kahel järjestikkusel aastal. 1987. aastal tuli 152 osaleja hulgas võitjaks Johnny Chan. Järgmisel aastal oli osalejaid 167 ning Chan taas parim. 1989. aastal (178 osalejat) jäi ta küll teiseks, kuid kas teate milline oleks selle saavutuse tõenäosus juhul kui pokker oleks tavaline õnnemäng? Umbes üks kahe miljoni vastu!
Pole saladus, et pokkeriturniiridel on osalustasud ja rahalised auhinnad. Aga nii on see 21. sajandil enamike spordivõistluste puhul. Tartu suusamaratonil lööb kaasa tuhandeid harrastussportlasi, kes hoolimata osavõtumaksu tasumisest, ei oma vähimaidki lootusi auhinnarahadeni jõuda.
Teisalt lööb kaasa käputäis elukutselisi sportlasi, kes ei viitsiks auhindade puudumisel kohalegi tulla. Pokkerimängus kehtib sama põhimõte – suur osa mängijaid on nii-öelda harrastussportlased, kes mängivad turniiridel omaks lõbuks, vähesed elatavad ennast sellest ning tegelikult on kõik osapooled rahul.
Ja nii, nagu suusatada saab ka metsa all enam-vähem tasuta (varustus muidugi on vajalik), nii mängivad ka tuhanded Eesti harrastajad just täiesti tasuta pokkeriturniire – saades sellest osalemisrõõmu. Nii mõnigi maailma tipptegija on just niimoodi omandanud selle nüanssiderohke mängu peensused ning tõusnud tippu tasapisi, samm haaval.
Juhus ja õnn
Arvatakse, et pokkeris on liiga suur juhuslikkuse element. See sõltub eelkõige valimist. Kui kaks mängijat mängivad omavahel ainult ühe pokkerijaotuse, määrab võitja juhus. Aga ühelgi pokkeriturniiril ei mängita teatavasti ainult ühte jaotust, vaid ikka sadu kui mitte tuhandeid. Mida suurem on jaotuste arv, seda madalamaks muutub õnne tõenäosus ning kümne tuhande jaotuse puhul on see langenud sisuliselt nullini.
Et inimene tänavalt võidaks Eesti parimat pokkerimängijat kümnes tuhandes jaotuses, on umbes sama ebatõenäoline, kui ta võidaks Andrus Veerpalu 15 kilomeetri suusatamises. Niisamuti on tõsi, et kui 15 kilomeetri asemel suusatataks näiteks 15 sentimeetrit, oleks ka tavalisel inimesel omad võiduvõimalused isegi suusakuninga enda vastu.
Ka õnn on spordi lahutamatu osa. Miks muidu kuuleme me reportereid rääkimas loosiõnnest või sellest, et Kristinal ei vedanud suuskadega? Terve tiim testis suuski, valis parimad välja, aga rajal selgus, et ilmaolud muutusid ja need ei olnudki sobivaimad? See on ebaõnn. Aga selline “õnnemäng” ega ka rahalised auhinnad ei tee suusatamisest veel hasartmängu.
Mina arvan, et juhuslikkuse elemendile ei tohiks kindlasti rõhuda keegi, kes tegelikult soovib mängijaid kaitsta. On tõsi, et paljudes inimestes, kes pole pokkeriga veel sinasõbrad, on kinnistunud väärarusaam, et „igaüks võib võita”. Tegelikult see nii ei ole.
Tõenäosus, et esmakordselt pokkerilauda istuv inimene võidab heatasemelise pokkeriturniiri, on kaduvväike ka juhul kui seda mängijat saadab enneolematu „kaardiõnn”. Kuid võimalus, et see inimene jõuab korduvate võitudeni – vahepeal mänguliselt arenemata – ning on pikemas perspektiivis (näiteks saja pokkeriturniiri lõikes) võitev mängija, on välistatud.
Võitudeni jõuab pokkeris see, kellele on kaasa antud loomulikud eeldused läbi lüüa - kõrged matemaatilised, intellektuaalsed, empaatilised ning psühholoogilised võimed – millele lisandub tõeline pühendumus ning pidev töö – viitsimine lugeda tundide kaupa erialast kirjandust, vaadata õppefilme ning analüüsida mängitud jaotusi. Kuna tegemist on mõttemänguga, siis on tõenäoliselt kõige rohkem paralleele võimalik tõmmata näiteks malega.
Eestis on vähemalt sadakond professionaalset mängijat, mis näitab, et tegemist on laia kandepinda omava spordialaga (kui palju on Eestis näiteks professionaalseid suusatajaid?) ning fakt, et nende hulk kasvab ning pokkeriprofid suudavad oma tuludest aastaid elatada nii ennast kui oma perekonda, peaks lõplikult elimineerima kõik väited juhuslikkusest ning õnnemängust. Seega on pokker ühtede mängijate jaoks tippsport rohkem, kui arvatagi oskate, ning teiste jaoks mõnus harrastus.
Need on küll vaid mõned väited, kuid tõestavad selgelt, et sportlik pokker on klassikalistest õnnemängudest sama erinev kui profipoks öisest tänavakaklusest ööklubi ukse ees, olgugi et mõlemas kasutatakse rusikaid.
