Hannes Hanso: Hundid lambanahas, kindralid ülikonnas ehk Myanmari üldvalimised

 (24)
Hannes Hanso: Hundid lambanahas, kindralid ülikonnas ehk Myanmari üldvalimised
Päevaleht/Pressifoto, Marko Mumm

Myanmar on riik, mis ei ole just valimistega harjunud. Viimased valimised toimusid riigis 1990. aastal. Eelviimased aga 1960. aastal.

Homme, 7. novembril toimuvad üldvalimised, mis otsustavad, kes täidab riigi uue pealinna Nay Pyi Taw värvist lõhnava parlamendihoone 1163 kohta.

Valimised ja valimistulemused, mis on olnud sobimatud sõjaväele, on endaga alati kaasa toonud kaose ja see on andnud sõjaväele ettekäände muuta riik üheks klassikalisemaks sõjaväeliseks režiimiks maailmas. Varsti saame teada, kas 7. novembri valimistulemusi suudetakse aktsepteerida ilma uue protestilaineta.

Uute valimistega üritavad kindralid oma võimu nii enda rahva kui ka muu maailma silme ees legitiimseks muuta. Myanmaris on ametlikult registreeritud 37 poliitilist parteid, neist 24 esindavad erinevate regioonide etnilisi gruppe.

Valimistest osavõtmine on seega sõltumatute kandidaatide jaoks oluline valikukoht. Kui osaled, tunnustad uue, rahvale peale surutud konstitutsioonilise protsessi seaduslikkust. Kui ei osale, siis pole lootustki, et riigis mingi sõltumatu hääl kõlama hakkaks.

Demokraatlik Liiga, mis 1990. aastal valimised võitis, on sisemiselt lõhenenud, kuna osad selle liikmetest on otsustanud vaatamata vastupidistele üleskutsetele 7. novembri valimisi boikoteerida, ikkagi kandideerida. Tundub, et seega on sõjaväehuntal lõpuks õnnestunud lüüa kiil opositsiooni esindajate ridade vahele.

Võib-olla on Nobeli rahupreemia laureaat Aung San Suu Kyi idealism ja valimisprotsessi boikoteerimine perspektiivis vastuproduktiivne? Ei ole just palju inimesi, kes usuks, et valimistulemused pole ette määratud. Koduarestis olles valitsuse kritiseerimine ei ole aga viimase paarikümne aasta jooksul samuti kuhugi viinud. Varasemate näidete puhul võiks arvata, et ka pärast 13. novembriks ette nähtud koduaresti lõppu ei jäeta Aung San Suu Kyi'd kuigi kauaks vabadusse.

Selles, et birmalased ise 65 aastast koduarestis olevat naist vähemalt sümboolselt oma tõeliseks juhiks peavad, ei ole põhjust kahelda. Myanmaris kohapeal olles uurisid kohalikud meie käest korduvalt, et kas me ikka teame, kes on Aung Sang Suu Kyi. Huvitav, et selle nimega seostatakse jätkuvalt väga kõrgeid ootusi tuleviku suhtes. Loodetakse, et hunta ei saa rahvusvaheliselt väga prominentset nime lõpuni ignoreerida.

Omaette küsimus on, mis juhtuks kui opositsioon kunagi tõesti võimule saaks. Kas Aung San Suu Kyi suudaks ja oskaks riiki edukalt juhtida? Rahvahulkade algne entusiasm taanduks ilmselt kiirelt, kui elujärje paranemise aeglus ja tohutud majanduslikud probleemid ilmseks saaksid.

Tegelikult võidab valimistel ilmselt sõjaväe juhitav Solidaarsus- ja Arengupartei. 25% kõigist tulevase parlamendi kohtadest on reserveeritud sõjaväelastele. Viimasel aastal on ametlikult erru läinud arvukalt tippkindraleid, et ametlikult poliitikas osaleda. Solidaarsus-ja Arengupartei on ainuke partei riigis, kellel on oma kandidaat igas valimisringkonnas. Seadus ütleb, et kui valimisringkonnas on ainult üks registreeritud kandidaat, siis see saab automaatselt valituks.

Seega on parteil (millel on muide ametlikult 24 miljonit liiget) juba rida kohti esinduskogus enne valimispäeva olemas kuna ükski teine partei ei suutnud osades piirkondades kandidaati registreerida. Registreerimine ei ole niisama lihtne - politsei ja ametivõimud annavad endist parima, et "stabiilsus" riigis säiliks ning korrarikkujad ja välismaised riigiõõnestajad ning nende alatud sabarakud end ei registreeriks.

Myanmar on tõupuhas näide sellest, et kui riik ei suuda oma elanikele pakkuda arengut, siis peab ta pakkuma muid mobiliseerivaid alternatiive: religiooni ja välisvaenlast. Riik, eriti aga loomulikult selle kommertspealinn Yangon on täis prominentselt ülekullatud budistlikke templeid. Nähtavalt, kaunite kirikute näol, on esindatud kristlased, olgu nad babtistid, katoliiklased jne. Sõbralikult teineteise naabruses näed sünagoogi, sunni ja šia mošeesid, hindu ja jaini templeid jne. Tundub, et usuvabadusega selles riigis probleeme ei ole. Inimestel, kel tuleb poliitika koha pealt vaikida, on lubatud oma frustratsioone pühakodades maandada.

Välisvaenlast, tuleb tunnistada, ise oma silmaga ei näinud, kuid kohalikke ametlikke inglisekeelseid väljaandeid nagu "Myanmari Uus Valgus" lugedes ei jää kahtlustki, et need varitsevad Myanmari iga nurga tagant. Riik on neist sisse piiratud ja nende vastu peab ennast kaitsma kõikide võimalike vahenditega.

Selleks tuli isegi pealinn Yangonist riigi "turvalisemasse" riigi keskossa ümber kolida ja Põhja-Korea abiga see maaaluseid tunneleid täis ehitada, et ennast rünnaku eest kaitsta. Vaenlastena on suisa valimisreklaamides ära nimetatud BBC, Voice of America, Radio Free Asia ja Democratic Voice of Burma, mille ainus eesmärk on anarhia ja kaose tekitamine ning riigi lõhkumine.

Ühise nimetaja puudumine etnilise, keelelise, religioosse homogeensuse näol ei ole riigivalitsemist kusagil maailmas kergemaks teinud. Myanmaris on aga probleem eriti terav, kuna ei ole poliitilist süsteemi, mis võimaldaks pingetest rahumeelselt "auru välja lasta." Sisemisi pingeid näitavad periooditi tekkivad valitsusvastased väljaastumised, nagu näiteks 2007. aasta munkade juhitud ülestõus valitsuse vastu. Möödunud aastal ületas pika aja jooksul uudistekünnist valitsusvägede ja kohalike etniliste gruppide konflikt, mille käigus tuhanded tsiviilelanikud üle Hiina RV-i lõunapoolse Yunnani provintsi piiri turvalisusesse põgenesid.

Myanmar on ilmselt üks suurimaid riike maailmas, mille territoriaalne terviklikkus on kogu aeg riigi seest tulenevate territoriaalnõuete tõttu küsimärgi all. Meenub, kui 1990ndate keskel Tai kirdeosast üüritud krossimootorrattaga ka ise mitmeks päevaks Myanmari territooriumil käisin. Riigipiiri märkis küll piiripunkt, kuid mudasel mägiteel ei olnud kummalgi pool piiri ühtki piirivalvurit. Tol ajal kontrollis kogu piirkonda üks maailma mõjukamaid narkoparuneid, Khun Sa ja tema Mong Thai Armee. Valitsused lihtsalt ei julgenud sel perioodil nn Kuldse Kolmnurga selles osas kohal olla. Sarnased piirkonnad eksisteerivad riigis ka praegu.

Birma vastu suunatud sanktsioonid ei ole kahjuks soovitud efekti andnud. 1996. aastal kehtestud EL-i sanktsioonid sisaldavad nii relvastuse müügi keeldu, viisa keeldu sõjaväehunta liikmetele ja pereliikmetele ning nende välismaal asuvate varade külmutamist. Käesoleval aastal uuendati sanktsioone Euroopa Nõukogu otsusega veelkord. USA ja mitme teise lääneriigi sanktsioonid on EL-i omadega suhteliselt sarnased. Samas on kõige kiiremini kasvav osa Myanmari majandusest maavarade eksport.

Muuhulgas ekspordib riik aktiivselt naftat ja gaasi, milles on tegevad ka suured rahvusvahelised kontsernid nagu Prantsuse Total, USA Chevron jne. Riigis opereerivad näiteks ka sellised Euroopa kindlustushiiud nagu Saksa Hannover RE. Myanmari territoriaalvetes Andamani meres asuv Yadana gaasimaardla üksi, milles on aktsionärid nii Total kui ka Chevron, on alates 2000. aastast hunta varakambrit täitnud hinnanguliselt umbes $48 miljardiga.

Euroopa on keelanud väärispuidu sisseveo Myanmarist. Terve Yangoni kesklinna sadamapiirkond on täis suuri (ja umbes 30-40 aastat vanasid) suitsevaid veoautosid, millede koormaks on hoolikalt nummerdatud punase puidu palgid. Kohalikud teadsid rääkida, et kaup liigub Euroopasse, kuid läbi Singapuri või Malaisia sadamete.

Sõjaväehuntat aitab majanduslikult vee peal hoida ka põhjanaaber Hiina, mis praegu aktiivselt tegeleb gaasijuhtmete ja hüdroelektrijaamade ehitamisega Myanmaris. ASEAN'i riikide leplik suhtumine, seda eriti Tai, Malaisia ja Singapuri näol, Myanmariga äri tegemisse on juba pikemaajaline. Seega, näib, et lääneriikide sanktsioonide sisu on pigem deklaratiivse iseloomuga, kui tegelike tulemuste saavutamiseks mõeldud.

Deklaratiivne või mitte, kõrvaletõrjutus lääneriikide poolt tähendab muuhulgas seda, et riik valib koostööpartnereid nö teiste, endasarnaste riikide seast, mis valusatel teemadel arutada ei soovi. Nii on soojenenud näiteks suhted Põhja-Korea ja Myanmari vahel, mis aastakümneid külmutatud olid. Myanmar vajab relvastust ja tehnoloogiat, mida on nii Põhja-Koreal kui ka Hiinal.

Rahvusvahelist legitiimsust otsitakse ka ÜRO Peaassambleel osalemisega (kindralid tõmbavad ka seal ülikonna selga) ja naaberriikidega kõrgetasemelisi visiite läbi viies. Nii külastas Myanmari hunta ehk Riikliku Rahu aj Arengu Nõukogu juht Than Shwe septembri algul oma suurimat liitlast Hiina RV-i. Hiina juhtkond kinnitas avalikult, et toimuvad üldvalimised on Myanmari siseasi ning tähtis on hoida stabiilsust.

Samuti toimus oktoobris riigipea visiit naaberriiki Laosesse. Myanmari valitusväljaannete lugemine pakkus selle visiidi kajastamisel humoorikat retke tagasi Brežnevi aegsesse ajakirjandusse. Uudised piirdusid pikkade loeteludega ametnikest ja nende kaasadest, kes riigipead lennujaamas ära saatmas olid ja pärast visiiti jälle vastas käisid.

Koloniaalperioodi lõpuks oli Birma üks regiooni arenenumaid piirkondi ja edukamaid riike. Yangon on olnud New Yorgi kõrval maailma üks suuremaid immigratsioonimagneteid. Sinna tahtsid elama asuda ärimehed ja ettevõtjad Indiast, Hiinast, Euroopast jne. Tänaseks meenutab kunagist õitsenguaega ja vilgast majanduselu rohtukasvanud ja hallitanud seintega kaunis koloniaalaja arhitektuur. Kunagisest majanduslikust ratsionaalsusest on järele jäänud üsna vähe, kui üldse midagi.

Heaks näiteks on siin riiklikult määratud valuutakursid. See, et riigi rahanduspoliitika ülesehitus on oma struktuurilt ebaadekvaatne on selge. Domineerib nii öelda dollarimajandus- suurt osa tehinguid ei saa sooritada Myanmari ametlikus rahas, kyat'is. Riiklik keskpanga kurss valuutade suhtes on kunstlik ja ei vasta tegelikele majandusoludele. Tagajärjeks on see, mida oleme isegi 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate lõpul näinud. Inimesed pöörduvad musta turu poole.

Nii saab isegi Myanmari kommertspealinnas Yangonis mõistliku kursiga raha vahetada ainult turgudel, kus rahavahetajad välismaalasi passivad. Tehingud toimuvad alati mõne poekese varjulises nurgas. Segane ja reaalsetele oludele mittevastav finantspoliitika paneb aluse vohavale varimajandusele, mis omakorda tähendab, et ametlikult riigis asja ajada on suhteliselt võimatu ja ka mõttetu. Mingit Ida-Aasia või Kagu-Aasia tüüpi arenguhüpet selliselt riigilt oodata ei ole.

Tulemuseks on see, et inimesed, kellel on haridust või edasipüüdlikust, hääletavad jalgadega ja püüavad riigist lahkuda. Birma naaberriigi Tai piirialad on täis pagulaslaagrites elavaid ja suures osas rahvusvahelisest abist elatuvaid poliitilisi põgenikke. Pole ka ime, et inimesed lahkuda soovivad kui hetkel istub vanglates umbes 2000 poliitvangi.

Samas on birmalastest saanud ka illegaalne, dokumentideta ja õigusteta odavtööjõud, mida Tais ja ka Malaisias päris aktiivselt ära kasutatakse. Riigipiiride illegaalne ületamine on tavaline nähtus. Sellega tegelevad nö "ettevõtjad" puhtalt kommertsalustel ehk siis raha eest. Arvatavasti osaleb smuugeldamisprotsessis ka sõjavägi või piirivalve ise- samuti loomulikult kommertsalustel õigel ajal valele poole vaatamise teel.

Olles käinud regiooni kõikides riikides, ei mäleta teist sellist kohta, kus inimesed nii palju naerataksid. Kardan, et 7. novembri valimistulemused ei ole just sellised, mis birmalastele veel suurema naeratuse näkku tooksid.