Ukraina kriisi otsuste aeg on jõuab järjest lähemale. See puudutab nii Euroopat, USA-d kui ka Eestit.

Diplomaatiat on proovitud ja proovitud, kuid ebaedukalt. Ükskõik, milles Moskvaga või sepratistidega kokku on lepitud, ei ole teostunud, vinti keeratakse Vene poolt tuimalt järjest peale.

Minskis kokkulepitud vaherahu ei ole suudetud pidada, tsiviilisikuid ja sõjamehi hukkub üha enam. Konfliktipiirkond laieneb, mitte ei kahane.

Merkel ja Hollande olid lõppeval nädalal oma rahuplaaniga Kiievis, pärast seda kohtusid Moskvas Putiniga, et viimasele survet avaldada.

Arvan, et pole lihtsalt ajaline kokkusattumus, et just viibis Kiievis ka USA välisminister Kerry. Ehk võiks seda nimetada good cop, bad cop olukorraks.

USA-s kasvab kiirelt Kongressi surve president Obamale Ukrainale relvaabi andmiseks, Moskvas teatakse seda hästi.

Ka Obama administratsiooni tipptasemelt on tulnud signaale, et sõjalist abi kindlasti ei välistata. Selline areng viiks konflikti tehnilise külje ilmselt täiesti uuele tasemele.

Praegused Euroopa juhtide visiidid Kiievisse ja Moskvasse on Venemaale märk sellest, et diplomaatia on veel võimalik, kuid kui Moskva Ukraina lõhestamisest loobuda ei suuda, siis USA ei kavatse konfliktis lihtsalt pealtvaatajaks jääda.

Toimub ka Kerry ja Vene välisminister Lavrovi kohtumine Müncheni julgeolekukonverentsil, kus ilmselt sama teemat jätkatakse.

Eestil ei ole sisulisi erimeelsusi

Ei usu väga, et Eestis oleks selles küsimuses sisulisi erimeelsusi. Eesti ei saa ilmselt üht või teist pidi oma sõjalise abiga olukorda Ukrainas sisuliselt mõjutada.

Sisuliseks mõjutamiseks peab Ukrainat ikkagi abistama mõni suurriik või suurriigid. Kui meie sõjalist abi anname, siis on see sümboolne samm. Leedu on seda teed läinud, ka Poola retoorika on muutunud järjest enam sõjalist abi toetavaks. Seega näib, et mingi "kõvema joone" koalitsioon on tekkimas.

Julgeolekuteemades oleme riigina laias laastus järginud USA joont, seetõttu usun, et mingeid otsuseid Eestis enne teisi riike, eriti USA-d, nagunii teha pole mõtet.

Eestis tuleb sellisel juhul selgeks vaielda, kas me toetame relvastatud abi andmist Ukrainale või toetame relvastatud abi andmist Ukrainale ka ise relvi andes. Hetkel pakun, et toetame pigem esimest varianti.