Haldusreform nõuab poliitilist tahet

Et regionaalministri haldusreformi kava oravates vaimustust ei ärata, oli ette teada. Ansipi pika hambaga lubadus teemat arutada ei anna just palju lootust, et asjast seegi kord asja saab.

Senimaani saladuses hoitud arvud käis Kiisler nüüd välja, ent kas need ka koalitsioonipartnereid veenavad, pole sugugi kindel. Seniseid kahtlusi, kas reform ikka tõelist kokkuhoiud annab, saab soovi korral üha võimendada, ning kui poliitilist tahet reform ära teha ei leidu, on Eesti mööda lasknud parima aja omavalitsuste praegust arutut hulka vähendada.

Tööandjate tugev toetus haldusreformile oleks Reformierakonnale veel mõnda aega tagasi olnud veenev mõjur ettevõtmise taha asuda, ent praeguseks on ettevõtjad oravatest ja oravad ettevõtjatest tugevasti eemaldanud. Valitsuse soov riigi kohustusi üks teise järel tööandjate õlule asetada on ettevõtjates tekitanud viha ja nördimust, Reformierakond aga tegeleb eelkõige võimulpüsimisega, mitte sisuliste küsimustega.

Kiisleri kavasse on aga sisse kirjutatud ka üks täiesti mõttetu kulu: küsitluse korraldamine. Samas ei tehta saladust sellest, et mingit siduvat jõudu küsitlusel ei ole, selle tulemustega ei arvestata niikuinii. Nõnda muutub riigi haldusreform üha enam sarnaseks Tallinna „haldusreformiga“, mida niinimetatud küsitlus ainult naeruvääristas. Riik on nüüd minemas sama teed – ühendavaks lüliks veel salgamatu soov juba kohalikeks valimisteks ühele poole saada.

Haldusreformil ei ole mõistlikke alternatiive, aga ülepeakaela ning totrustega pooleks seda siiski teha ei saa. Seetõttu on valitsuses konsensuse leidmine hädavajalik: olemasolev plaan pole puudusteta, ent reformi teokstegemise viisid, kulud ja tähtajad vajavad põhimõttelist otsust ja koalitsiooni üksmeelt selle täideviimisel.