Haldo Oravas: Kohtusse koolikohta nõudma?
Ligemale poolteist sajandit tagasi, 1866. aastal, anti Eestis välja kogukonnaseadus, mis oli koolide suhtes erilise tähtsusega ja soodustas laste õppimisvõimaluste parandamist. Koolimajade ehitamise ja koolmeistrite palga küsimust ei otsustanud enam mõisnik, vaid vallavolikogu. Kooli maa ja ehituspalgid pidi andma mõis ilma maksuta. Külakool tuli asutada iga 300 täiskasvanu kohta. Lihtsad ja selged reeglid haridusvaldkonna edendamiseks, millest tänapäeva Eestis paraku võib unistada.
Koolidest on viimasel ajal olnud palju juttu ning kandvaks teemaks seejuures on juba suletud koolimajad, nende peatne sulgemine või siis mõne piirkonna mitme gümnaasiumi koondumine üheks riigigümnaasiumiks. Õpilaste vähesus on pannud omavalitsusi tegema raskeid otsuseid, mis on küll majanduslikult põhjendatud, kuid emotsionaalselt väga valusad – seda eriti koolilastele ja nende vanematele, kuid ka tööta jäävatele õpetajatele. Seda kõike on saatmas ministeeriumist tulev mantra, et koolivõrku kokku tõmmates on võimalik pakkuda igale lapsele ühtlase ja konkurentsivõimelise haridustaseme näol piletit edasiseks eluks.
Paradoksaalsel kombel on selles arutelus tähelepanuta jäänud see, et kaasaegse õpikeskkonna ja kõikidele lastele võrdse hariduse tagamiseks ei tule koole ainult kinni panna. Mitmeski omavalitsuses, Viimsi sealhulgas, on hoopiski olukord, kus on käes kooli- ja lasteaiakohtade defitsiit ning vaja oleks ehitada juurde uusi koole ja lasteaedu.
Peavoolu taustal on tegemist lausa unikaalse olukorraga – meil ei tule koolivõrku säilitada, ei tule otsida koostöövõimalust teiste omavalitsustega kooli püsimajäämiseks, me ei pea vabanevate koolihoonete edasisele tulevikule mõtlema. Meie suurimaks mureks on järgmise koolimaja võimalikult kiire ehitamine. See samm tuleb teha kordades suurema arvu laste huvides, kui seda on tänavu mitmes maakonnas suletud kooli õpilaste koguarv.
Viimase kümne aastaga on statistikaameti andmeil kasvanud enim laste arv Viimsi vallas, see näitaja on 77%. Samal ajavahemikul on Eestis kokku vähenenud kooliõpilaste arv umbes 33% ning suletud on üle 100 üldhariduskooli. Koolide arvu vähenemise suundumuse suurimaks põhjuseks on demograafiline olukord, mida omalt poolt toetab haldusreformi kiratsemine ning kaugemate piirkondade hoogne ääremaastumine. Uuringud nii meil kui ka mujal on jõudnud tõdemuseni, et 90 õpilast põhikoolis on kriitiliseks piiriks, millest väiksema õpilaste arvuga koolidel tekivad majandamisraskused.
Teisalt jälle on välja kujunenud keskused, kuhu liigutakse elama, töötama, õppima. Tegemist on paratamatusega, millega on mõnel omavalitsusel võib-olla raske leppida, kuid mis peegeldab tänast tegelikkust. Valdade-linnade haldussuutlikkuse ja teenuste pakkumise tase mõne aasta eest kärbitud tulubaasi tingimustes pole ainult omavalitsuste asi, vaid üsna selgelt ka riigi asi. Kuigi viimane tundub tegevat kõik selleks, et segane olukord edasi kestaks.
Koolid tuleb ehitada sinna, kus inimesed elavad! Lihtne ja ilmselt kõigile mõistetav arusaam, mida on keeruline ellu viia. Omavalitsuse tihti hädavajalikke investeerimisotsuseid ei piira ainult nende majanduslik suutlikkus, vaid seadus. Valitsuse kinnitatud riigi eelarvestrateegia 2013-2016 ei luba omavalitsustel suurendada laenukoormust üle 60% majandusaasta põhitegevuse tuludest. Kõigile mõõdetakse võrdselt, hoolimata laenuteenimise võimest. Muide, nii ei jää ehitamata ainult haridusasutused, vaid tihti venib euroraha kasutamine kohaliku elu arendamiseks, kuna valdadel pole võimalik katta omafinantseeringute osa neis ühisprojektides.
Riik on välistanud ka sellise rahastusmudeli, kus erakapital rajaks kooli või lasteaia ning vald asuks seda siis rentima. Põhjuseks taas kartused korruptsiooni, omavalitsuste kasvavate kohustuste ning teoreetilise maksejõuetuse ees. Praktika on aga kahjuks selline, et lastaiakohta ootavad inimesed pöörduvad kohtusse, et tagada omavalitsustele seadusega pandud kohustuste täitmine.
Olukord on absurdne – kohus ütleb, et lapsevanema kasuks tehtud kohtuotsust tuleb täita ning kui riik ei anna piisavalt vahendeid kohustuste täitmiseks, siis tuleb omavalitsusel riigiga vaielda. Riik seevastu vaatab kurtide kõrvadega mujale. Vallavanemana soovin siiralt, et koolikohtade jaotajaks ei saaks kohus.
Olukorra lahendamiseks võiks eelpool kirjeldatud talupojamõistusel põhinevaid 19. sajandi seadusest tulenevad nõuded kohandada ju tänapäeva vajadustega. Näiteks otsustaks omavalitsus ise, kas ja kuhu uus koolimaja või lasteaed ehitada. Mõisniku rollis keskvalitsuse ülesanne oleks seda igati soodustada.
Kui vanasti tuli mõisnikul tasuta anda kooli ehitusmaterjal, siis nüüd võiks maja püsti panna Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, nagu ta juba on tegelikult teinud ja teeb mitmete haridusobjektide puhul – mõelgem kas või tekkivate riigigümnaasiumite peale. Sel juhul oleks vallal rendisuhe RKASiga viimasele sobivatel tingimustel, oleks ilmselt odavam ehitada ning õiglasemalt oleks jagatud riigi ja omavalitsuse vahel kohustus kaasaegse õppekeskkonna loomiseks.
Riigile ei kujutaks mõnekümne uue koolimaja või lasteaia ehitus lähiaastail erilist finantskoormust – seda liiati olukorras, kus Eesti riigivõlg on Euroopa madalaim, riigi suutlikkus hea ning rahandusministri sõnul eelarve prioriteediks haridus.
