Haiglaid sulgeb ainult valitsus!
Ajakirjandus ei ole avalikkusele tutvustanud projekti “Eesti haiglate arengukava 2015,” mis valmis Sotsiaalministeeriumi (SM) tellimusel kahe Rootsi firma poolt — Scandinavian Care Consultants AB ja SWECO International AB. Tuleb meenutada, et nimetatud projekt on Valitsuse poolt heakskiidetud, mis kinnitab, et see kavatsetakse ka ellu viia.
Selles projektis on sätestatud, et järgneva 10-15 aasta jooksul kavatsetakse vähendada haiglate arvu 27-lt 13-ni. Seejuures määratletakse, et alles jääb 2 regionaalset (III tasandi arstiabi) haiglat, millest üks asub Tartus ja teine Tallinnas (Mustamäe Haigla).
Teise tasandi arstiabi hakkavad andma 4 keskhaiglat, mis asuvad Pärnus, Ida-Virumaal ning 2 Tallinnas. Ülejäänud teise tasandi haiglad (praegused maakonnahaiglad) nimetatakse üld- ja erihaiglateks ja need pakuvad haiglaravi võimalusi piiratud ulatuses. Need haiglad asuvad Narvas, Haapsalus, Paides, Võrus Viljandis, Kuressaares. Nagu näha puuduvad siit nimekirjast Rapla, Keila, Põlva, Jõgeva jt. haiglad, mis praegu töötavad. Murettekitav on fakt, et sünnitusabi osakonnad planeeriti ainult regionaalsetesse ja keskhaiglatesse. Järelikult ei saa rääkida Eesti Naistearstide Seltsi (ENS) soovist sulgeda sünnitusoakonnad, vaid tegemist on tervishoiupoliitikaga, mida valitsus tahab ellu viia.
ENS avaldas SM-le protesti II tasandi haiglate juures olevate sünnitusabi (günekoloogia) osakondade sulgemise kohta. Diskussioonil SM-ga mööndi, et uute haiglate ehitamisega Tallinnas, Ida-Virumaal, Tartus ja Pärnus, on võimalik teatud piirkondades sünnitusabi osakonnad likvideerida. Eeskätt puudutab see Tartu ja Tallinnaga piirnevaid maakondi, kusjuures osa piirkonnast jagatakse pooleks naabermaakonna teise tasandi haiglaga pidades silmas suuri vahemaid. Seejuures rõhutati, et ümberkorralduste eelduseks on kiirabiteenistus, mis tagab vajaliku valmiduse, uute haiglate ehitamine ja olemasolevate haiglate renoveerimine jt. sellega kaasnevate probleemide lahendamine.
Postimehe artiklis viidatud projekt ei käsitle mitte haiglate sulgemist vaid allesjäävate haiglate töökoormust, voodite vajadust ja tööpõhimõtteid, mis vastaksid projektile “Eesti haiglate arengukava 2015.” Seejuures jõuti SM-iga kokkuleppele, et enamus II tasandi üld- ja erihaiglate piires asuvad sünnitusosakonnad jäävad avatuks.
Eestis on praegu kolm III tasandi haiglat, kuhu koondatakse raskete kaasnevate haigustega ja kõrge sünnitusriskiga rasedad. Nendele haiglatele on esitatud kõrgendatud nõudmised tööorganisatsioonile ja aparatuurile. Vajalik on teiste erialade ja reanimatsiooni (intensiivravi) osakondade olemasolu III tasandi haiglas. Ülejäänud haiglates, mida praegu on 16, antakse teise tasandi arstiabi (sünnitusabi) ja see puudutab kõiki ülejäänuid rasedaid.
Regionaliseerimine on tegelikult Eestis juba ellu viidud, sest 50% kõigist rasedatest sünnitab III tasandi haiglates. Tegelik riskirasedate grupp ei ole siiski suurem kui 15-20% kõigist sünnitajatest. Paljude riikide kogemus kinnitab, et haigete regionaliseerimine annab positiivse tulemuse töönäitajatele siis, kui sellega ei kaasne liigset kõigi sünnitajate tsentraliseerimist. Mida suurem on sünnituste arv haiglas, seda suurem on risk hospitaalinfektsioonide tekkimiseks. See on aga suureks ohuks nii emadele kui vastsündinutele.
Sünnitus ei ole pelgalt meditsiinile sündmus, vaid eelkõige peresündmus. Tänapäeval ei kahtle keegi enam selles, et psühhosotsiaalsetel aspektidel on väga oluline mõju sünnitusabi kvaliteedile. Mida suurem on haigla, seda raskem on tagada nende põhimõtete elluviimist. Sama oluline tegur, mis räägib liigse tsentraliseerimise vastu on sünnitusabi kättesaadavus. Sünnitusabi ja suur osa günekoloogiast on oma olemuselt vältimatu abi ning väga oluline on ajafaktor, mille jooksul jõutakse abi anda.
Meie, naistearstide, jaoks on mõeldamatu, et Eestis hakatakse sünnitajaid vedama 70 km raadiuses ühte raviasutusse teades Eesti teeolusid ja maakondade infrastruktuuri. Halveneb mitte üksnes sünnitusabi kvaliteet vaid tekivad ka sotsiaalsed pinged ja inimeste rahulolematus. Seda näitab kõikide nende riikide kogemus, kus selline kava on ellu viidud, s.h. Rootsi, USA jt. Ainuke argument, mis räägib sellise süsteemi kasuks võib olla kulude kokkuhoid, kuid, kui see tuleb töökvaliteedi arvelt, siis jääb lõppkokkuvõtteks positiivne efekt saamata ja inimeste rahulolematus sunnib süsteem uuesti muutma. Just selline protsess toimub praegu Rootsis ja paljudes teistes riikides. Need olid ENS-i põhjendused SM-le, miks ei ole võimalik koondada Eestis sünnitusabi 6 (7) raviasutusse.
Samal ajal ootame me, millal tekib avalik diskussioon projekti “Eesti haiglate arengukava 2015” üle. Tuleb nõustuda nende inimestega, kes kahtlevad kas see on see, mida meie rahvas riigi tervishoiusüsteemilt ootab. Tegemist on muudatustega, mis tulevikus hakkavad puudutama igaüht meist.
Sünnitusabi areng viimastel aastatel kinnitab tegelikult seda, et vajadus suurte muudatuste järele puudub. Kahjuks on ajakirjandus käsitlenud ainult negatiivset tagasisidet sünnitusabi kohta Eestis. Vähesed teavad, et viimase viie aasta jooksul on Eestis emade suremus langenud neli korda ja vastsündinute suremus kaks korda. Sünniregistri andmed näitavad ka seda, et ei pea paika väide, nagu väikesed sünnitusmajad töötaksid halvema töötulemusega. Haigla töökoormuse näitajad ei saa kuidagi kasutada arstide kvalifikatsiooni hindamiseks, seda saab teha ainult personaliseeritult.
Meie teada ei kasuta ükski riik töökoormusnäitajaid arsti hindamisel, oluliseks peetakse hoopis koolitust, varasemat kogemust ja töötulemust peegeldavaid näitajaid. Heaks arstiks saamine sõltub paljuski isikuomadustest ja õppimisvõimest.
Tavapärane on, et Eestit võrreldakse Rootsi, Norra, Saksamaa või Soomega, aga mitte EÜ maade keskmiste näitajatega. Rahva tervist seostatakse ainult meditsiini arenguga. Ei taheta aga rääkida elatustasemest, sotsiaalsetest garantiidest ja elukeskkonnast, kui võrreldakse Eestit teiste riikidega. Just see osa määrab suures osas rahva tervise.
Hämmastama paneb ka tervishoiuorganisaatorite pidev soov kõike olemasolevat lammutada, mõtlemata kas väljapakutud uus süsteem on ikka parem olemasolevast. Juba oleme näinud mitmeid õhulosse. Loodame, et Valitsuse poolt heakskiidetud projekt ei ole üheks neist. Vürtsi annab juurde ka arstide (haiglate) omavaheline kemplemine, millest mõni oskab profiiti lõigata, aga mis tavainimese veel rohkem segadusse ajab.
Erahaigla Fertilitas kohta pean ütlema, et haigla töötab II tasandi arstiabi litsentsi põhimõttel. Ei pea paika väited, et teostatakse rasedate selektsiooni ja sünnitama valitakse ainult terved naised.
Igal haiglal on statistika oma töönäitajate kohta, mis esitatakse Sünniregistrile. Huvilistel on võimalik meilt neid andmeid küsida, et välja selgitada tõde. Seal leiab kajastamist ka see, kui palju on suunatud naisi teistesse raviasutustesse a palju vastsündinuid on vajanud intensiivravi. Milliste haigustega naised pöördusid ja missugust abi saadi ja mis olid tüsistused jpm.
Usun küll, et Fertilitas ei pea punastama neid andmeid avalikustades.
