Haige lapse ema: isegi perearst ütles, et ei saa nii tihti hoolduslehte anda!

 (170)
Kattepildid
KraadiklaasFoto: Marianne Kuusk

Ütlen suure kergendusega, et õnneks ei ole minu laps enam lasteaialaps ja seega on möödas ka kõik need õudused, mida pidin kannatama, kui ta haige oli.

Ma arvan, et minu laps on täiesti tavaline laps. Mingil perioodil oli ta tõesti palju haige. Miks, ei tea. Umbes nelja-viiesena tuli üks häda teise otsa.

Ma ei hakka pikalt lahkama, miks mul polnud kedagi peale enda ja mehe, kes teda hoiaks. Lihtsalt ei olnud. Jagasime mehega lapse haiguslehti, kuid sellestki jäi väheks.

Loomulikult ei suhtutud mehe töö juures sellesse hästi. Suurema osa ajast püüdsin ikka ise kodus olla. Lõpuks olin sellest kohutavast nõiaringist täiesti stressis. Laps jääb haigeks, ülemus on vihane, minul süümepiinad töö pärast, mure lapse haiguse pärast. Rahalisest põntsust pere eelarves ma ei räägigi.

Isegi perearst ütles lõpuks, et ta ei saagi nii sageli hoolduslehte anda! Tee, mis tahad - täiesti sinu oma mure! Olin ahastuses. Olin täiesti ahastuses. Iga kord, kui laps aevastas, olin juba paanikas - kas jälle haige ja mida ma ometi peale hakkan? Ma ei imestaks, kui laps lõpuks juba minu stressist haige oli.

Aga mida sain ma parata? Tuttavadki lisasid veel õli tulle. Kes hurjutas takka, et see on ebanormaalne, et laps nii tihti haige on. Et olen ise süüdi. Küll on hea targutada. Lapsed on erinevad. Mõni on rohkem haige, teine vähem.

Seotud lood:

Ülemus ütles mingil hetkel, et nii enam lihtsalt ei saa. Leidku ma mingi lahendus ja kõik. Õnneks vallandamiseni asi ei läinud, sest imekombel tekkis lapse haigustesse just siis pikem paus.

Otsisin ka kodust tööd, kuid arvestades oma oskusi, ei leidnud ma ühtegi sellist tööd, mis oleks ka leiva lauale toonud. Uurisin lapsehoidja võimalust, kuid minu palgast poleks selleks lihtsalt jätkunud.

Lisaks oli mul siiski alles natukegi enesekindlust - miks pean ma sellepärast töölt ära tulema? Kas see oleks õiglane? Loomulikult ei teinud ülemus märkamagi, et olin tubli töötaja ja töö koha pealt oli kõik korras. Mul oli ka asendaja ja ausalt öeldes oli meil pikalt üsna rahulik aeg, nii et mingit paanikat selles osas poleks vaja olnud. Oma ülesannetes olin supertubli, eks süümepiinad kihutasid ka veel takka.

Lisaks unustas tööandja vist ära, et hoolduslehe eest ei maksa tema mulle sentigi ja loomulikult ei saa ma selle aja eest töötasu. Ettevõttele oli see pigem kokkuhoid. Muide, ülemus andis mulle mõnikord ka kodus tööd teha ja süümepiinades ma tegingi. Aga raha ma selle eest loomulikult ei saanud! Mul oli kuupalk ja tasu sain ikka nende päevade eest, kui tööl kohal olin.

Jäin nende paari-kolme aasta jooksul ilma nii preemiatest kui palgatõusust. Aga mida oli mul öelda? Olin õnnelik, et töögi alles jäi. Minu tegelik panus tööl ei huvitanud kedagi, ülemus nägi lõpuks vaid puudutud päevi. Meil hinnatakse tõesti sageli lihtsalt kohalkäimist.

Kindlasti ütleb nüüd keegi, et miks peavad teised neid asendama, kes lapsega kodus. Selle koha pealt on meil ka muidugi hundiseadused. Seaduse järgi on sul võimalik lapsega kodus olla, aga kuidas tööl asendamine käib, ei ole mitte tööandja õlul, vaid töötajate omavaheline asi. Loomulikult on need pahased, kes asendama peavad. Ma saan sellest aru.

Kuid millal meil ükskord aru saadakse, et lapsed on meie tulevik? Suhtumine on ikka see, et sinu laps ja sinu asi. Kõik võivad sind vihata. Lihtsalt sellepärast, et sul on laps ja lapsed jäävad haigeks. Lahendused ei huvita kedagi. See on sinu eramure.

Ausalt, kogu see jama on üks suur põhjus, miks mul on ainult üks laps. Ma ei oleks suutnud enam teisega kogu seda südamevalu ja muret läbi teha.

Ja kõige selle juures pasundatakse ikka, et naised sünnitagu. Miks naised tegelikult ei sünnita, ei huvita kedagi. Aga nii see on - naised ei sünnita, sest neil pole laste osas kelleltki mingit tuge loota. Seadus ei aita, kui suhtumine ei muutu.

Viimasel ajal on palju kirjutatud ka sellest, kuidas isad lastele elatist ei maksa ja kuidas keegi seda neilt ka välja ei nõua. Ja need isad käivad ringi nagu õiged mehed, sest ühiskonna jaoks on kõik korras. Kõik aktsepteerivad neid, kedagi ei huvita nende lapsed.