Vastavalt kohtuotsusele käsitletakse Manningut kui spiooni, mitte riigireeturit, andes talle tulevikus võimaluse vanglast ennetähtaegselt vabaneda. Kuna salastatud dokumendid olid edastatud meediale, aga mitte otse vaenlasele, oli prokuröril keeruline väita, et Manning soovis toetada vaenlast. Seetõttu kvalifitseerus ta spiooniks, aga mitte enamaks.

Bradley Manningu kaasuse taustal on Ühendriikides hoogu kogunud debatt riigiaparaadi tegutsemise avatuse ning läbipaistvuse üle. Erinevate isikuandmete töötlemisega tegelevate riiklike asutuste igapäevatöö on muutunud sedavõrd salajaseks, et küsitavaks on muutunud isegi see, kas lubada avalikku debatti sellise loomuga asutuste töö üle.

Ametlik hinnang Manningu tekitatud kahju suurusele ei ole avalikkusele kättesaadav ning lekitatud info mõju hindamise keerukuse tõttu on põhjapanevaid järeldusi keeruline teha. Poliitilise aktivisti Steven Aftergoodi hinnangul saame rääkida USA välispoliitiliste protsesside aeglustumisest, mõningasest häiritusest ning ebamugavustundest, kuid katastroofi või pöördumatut kahju on raske põhjendada.

Küll aga saab Aftergoodi hinnangul rääkida lekitatud info mahu valguses USA võimetusest garanteerida teabe konfidentsiaalsust. Info konfidentsiaalsuse tagamine muutub aastaga aina keerulisemaks. Erinevatel hinnangutel oli kümnendi eest USA-l 17 miljonit, 2010. aastal 77 miljonit ning 2011. aastal juba 92 miljonit salastatud dokumenti. Nendele saladustele pääseb erineval tasemel (!) ligi rohkem kui 4,8 miljonit inimest ja üheks selliseks oli ka Edward Snowden.

Niivõrd suure hulga salastatud dokumentide taustal tekib küsimus salastamise mõttekusest ja tõsiseltvõetavusest. Kas tõepoolest eksisteerib 92 miljonit dokumenti, mis väärivad saladuse staatust?

Kui salastatud dokumente ja neile ligipääsu omavaid inimesi on nii palju, jõuame olukorda, kus saladus ei ole oma olemuselt enam salajane. 92 miljoni salastatud dokumendi valguses võime ka provotseerivalt küsida, kui suur osa Bradley Manningu lekitatud 700 000st dokumendist on ka tegelikult saladuse kaitseloori väärt?