Nõnda jääb ta seisma minu südamesse. Sõltumata poliitilistest tõmbetuultest, mis meie juuksurite poolt standardile vastama pöetud peades aevastust tekitavalt tolmu üles keerutavad. Ilmselt küsite, et kuidas nii? Kas ma polegi eestlane? Kas ma olen vastutustundetu esteet? Kas ma olen internats või vene oligarhia kinnimakstud käsilane? Sõge kommunist?
Heal lambal mitu nime. Ma ei pea ennast ühekski neist. Ent ma sooviksin põhjendada, et miks ma ei pea oma hardaid esteetilisi tõekspidamisi pronkssõduri suhtes häbiväärseks, vaid tikun neid hoopistükkis teile eksponeerima.
Minu kaalutlused võtab iseäralikul moel kokku Mart Helme lause: „Kui poleks olnud pronkssõdurit, siis oleks olnud midagi muud.” (Foorum, ETV 18.04.2007) See lause sunnib meid kaugenema olevikulisest pragmaatikast ja mõtlema ajaloole. Erinevalt Helmest mõtestan ma aga seda lauset hoopis tulevikku suunatult: kui pole enam pronkssõdurit, mis siis on? Mis on see hüve, mille me saavutame, kui pronkssõdurit enam pole?
Venemeelsed ei ohusta Eestit
Mulle tundub, et selleks hüveks peetakse üldiselt asjaolu, et meie pealinna linnapildis ei ilutseks siis enam nähtavas kohas okupatsioonivägede jultunud sümbol, mille juures saaks okupatsioonimeelsed soodustatud õhkkonnas oma riigivastaseid olenguid korraldada ja niimoodi Tõnismäele alternatiivset, st punast Toompead rajada. Ja omakorda — miks see hea on? Sest me ei taha, et meie valitsushoonete külje alla seaks end sisse vastanduv jõud. Me ei taha tegelikult seda jõudu üldse avalikkuses näha.
Olgu, me oleme sõbralikud, me ei keela neil Eestis tegutseda, aga me ei salli seda, et nad avalikkuse ees justkui karistamatult uhkeldavad! Ajagu oma asju kinniste uste taga, kui tahavad, aga ärgu tulgu riigikogu hoonest paarisaja meetri kaugusele jaurama! Me ei lase neil vastikutel okupantidel end alandada! Ja see on Eesti! Meil, eestlastel, on õigus siin teha, mida me ise õigeks peame! Keegi ei tohi meid takistada, sest see oleks rahvusvahelise õiguse porritallamine!
Kui te tunnete, et need mõtted liiguvad teie mõtetega samas suunas, siis minu meelest olete eksiteel. Kas te tõesti arvate, et venemeelsete kogunemised ohustavad Eesti Vabariiki? Kas te tõesti usute, et Putin smugeldab tosina sadakonna jagu käsilasi nendele appi, et minna siis edasi riigikogu ette ja nõuda selle tagasiastumist? NATO ja EL-i liikmesriigis? Ei, oht seisneb ülimalt selles, et räuskavad noored virutavad kellelegi pudeliga vastu pead. See pole aga oht riigile, vaid see on oht linnakodanikele, mida ohjeldatakse tavapäraselt politsei abiga.
Võite ütelda, et minu seisukoht on võhiklik. Jõud ju kogunevad! Vähemus eksponeerib end ja tõmbab endaga kaasa palju neid, kes olid seni neutraalsed! Ideoloogia levib, tekib trend vene noorte hulgas! See on oht! Ei saa lubada, et Eesti riiklust niimoodi ohustatakse!
Kuidas vabaneda punasest paranoiast?
Ma pole nõus. Otse vastupidi: on väga hea, et venemeelne vähemus end eksponeerib, on hea, et ideoloogia levib ja saavutab avaliku kandepinna ja organiseerituse, sest siis on tegemist konkreetsete positsioonide ja selgesõnalise programmiga — piiritletud jõuga ilma vastupanuvõitluse salapärase oreoolita, mis teismeohtu vene agitaatoreid ligi tõmbaks. Sest seni, kuni venemeelsed võitlevad varjust, seni põhjustavad nad hirmu ja neid tajutakse ohuna. Nagu õudusfilmis on jube see, kui oht end peidab ja õõvaselt varitseb, aga mitte see, kui ta otse ründab. Võib ütelda, et pronkssõduri-viha on nagu trauma eestlaste kollektiivses alateadvuses, allasurutud paanika, mis lööb välja ootamatutel hetkedel ja ajab talurahva mõttelagedalt märatsema, sõnnikuhargid püsti käes.
Kas see on sellest, et me ei suuda oma minevikuga leppida? Kas me tahame ikka veel kuskil sisimas okupantidelt nende kunagiste tegude eest veritasu sisse nõuda? Kas me salgame seda unelmat: suruda suur Venemaa enda ette põlvili ja näha tema pisaraid — ning siis võib-olla suuremeelselt andestada. Sest me oleme ju vaimult suured, eks ole.
„Eestlasi pekstakse, tulge appi!“ — mäletan selliseid lauseid kõlamas 1990. aastate paiku, kus sügelevate rusikatega tänavakaakide üks peamisi küsimusi oli: „Eestlane või venelane?“ Valikust sõltus, kas nina jäi terveks või läks katki. Need ajad on küll praeguseks möödas, aga toonane küsimus pole siiani lahenenud. Pigem vastupidi: oleme loonud endale illusiooni, et meie mineviku, venelaste ja meie vahel on kõik selge. Meil on integratsioon, me loome venelastele võimalusi saamaks hakkama Eesti Vabariigis, aga samas surume endas alla vimma ja võpatame, kui näeme kuskil vilksatamas midagi punast, mis on kirjutatud slaavi tähestikus.
Te võite küsida, et mis siis? Kui me vihkaksimegi („tegelikult muidugi ei vihka“) siiani kuskil oma teadvuse hämaruses venelasi kui okupante, mis siis? Mida siis teha? Minu esimene soovitus oleks, et jätke pronkssõdur rahule. Kas te tõesti arvate, et kui pronkssõdur on silma alt ära, siis see aitab punasest paranoiast lahti saada? Mis silma alt ära, seda pole? Unustus parandab haavad? Vastupidi. Venemaa jääb oma oligarhiliste taotlustega meile seda kogu aeg meelde tuletama, et me oleme pisemad ja meil pole jaksu talle kui võrdsele vastu astuda.
Pigem taastagem igavene tuli
Me ei saa oma naabrit kunagi unustada. Ent me saame unustada, kuidas meie naaber suudab mõnikord käituda, milleks ta täpsemalt suuteline on! Me saame unustada seda, mis täpselt siin kunagi sündis! Mõtelge nende eurooplaste peale, kes arvavad, et pole see Venemaa nii hull midagi, pole nendel inimõigustel seal nii väga viga midagi! Mõtelge nende peale, kes elavad oma heaoluvatises maailmas ja kujutavad ette, et Venemaal ja Venemaaga on kõik enam-vähem korras. Mõtelge nende peale, kes pole elanud 1990. aastatel Lasnamäel. Või mingil muul ajal kogenud kuskil mujal venepärase võidurõõmu talitsematuid hoovusi. Neil pole aimugi, millega meil ajaloos on pistmist olnud…
Ja see saatus ähvardab ka meie enda järelkasvu, kes kasvavad ülima tõenäosusega just niisugusteks eurooplasteks, kes näevad vaid Venemaa pikki plõksuvaid ripsmeid ja sinaka varjundiga silmi. Vähemasti on nad sinnapoole teel. Kas me loodame, et meie ajalooõpetajad koolides teevad „sotid selgeks“? Millal üldse on koolis midagi elulist selgeks tehtud? Ei, meie järelkasvul on vaja praktikat, neile on vaja anda elulist õpet, väliõppusi — või vähemalt õuesõpet — vene oligarhilise võimuiha teemadel.
Siin tuleb taas mängu Mart Helme küsimus. — Kui pole enam pronkssõdurit, mis siis on?
Mina vastan: esmajoones ei ole siis enam mälestusmärki ühele õpetlikule ajajärgule Eesti minevikust. Jah, see mälestus pole hea mälestus, aga kas ainult hea väärib mäletamist? Vähemasti mina tahan seda halba asja mäletada igavesti ja — kui keegi mult oleks kunagi küsinud, et mida ma pronkssõduri eemaldamisest arvan, siis soovitanuks ma eemaldamise asemel hoopis taastada minu tahte kinnituseks pronkssõduri ees igavese tule. Ja ma peaksin ühtlasi vägagi otstarbekaks seda, kui selle tule ümber keksleks igavesest ajast igavesti ka mõni tosin okupatsiooniarmee veterani ja loobiks venekeelseid sajatusi ning solvaks ja alandaks pühapäevast jalutuskäiku tegevaid noori eesti peresid.
See oleks ehk mõnele valus vaadata, aga kui keegi meist tahab tõesti terveks saada, siis peab ta õppima kainelt minevikuga silmitsi seisma, sest seda enam muuta ei saa, kuid saab unustada — unustamine aga viib meid tulevikku pimesi ja eksitab meid juba olevikuski.
Seega võib ütelda, et pronkssõduri eemaldamisega eemaldame õieti kirurgilisel teel osa endast ja saavutame selle vivisektsiooni läbi — kui üldse midagi, siis — petliku unustuse. Teisest küljest ei eemalda me pronkssõduri eemaldamisega venemeelset mõtteviisi ega kaota seda kandvaid inimesi. Mistõttu tundub mulle, et me saavutame selle eemaldamisega õige vähe ja see vähenegi saavutatu pole mitte mõni olemuslik hüve, vaid pigem kikivarvul hiiliv olematus.
Ent, tulles tagasi jutu alguse meeleolude juurde — ma pean õigupoolest pronkssõdurit tõeliseks kunstiteoseks. See väljendab meie sisemist lõhestatust, varjatud valu ja mineviku kannatusi. Pronkssõdur ei jäta külmaks. Ta kannab endas eestluse pingestatud elujõudu ega ole mõni kohustuslikus korras püstitatud monumentidest, mis kellelegi midagi ei ütle. Ja see aitab hoida meil meeles, kes me oleme ja mille keskel me oleme — ja kuidas me võiksime samas ju ka olemata olla.
Sestap, palun, minge ja heitke veel viimane pilk meie hirmarmsale pronksist sõdurile ja jätke ta endale igaveseks meelde, enne kui olevikulised, metallhambulised pragmaatikud selle maha kisuvad!
Ja mõtelge ka sellele, et mis on üldse mälestused ja mälestusmärgid, milleks on meil neid vaja — ja kuhu lähevad pardid siis, kui jõgi on jääs.
