Igor Gräzin: 13:06
Juriidiliselt puudub sellel igasugune mõte. Teoreetiliselt eksisteerib lepingu
sümmetrilisuse põhimõte: leping katkestatakse samal põhimõttel, mil see
sõlmitakse. Kui me sõlmime lepingu notari juures, siis me ka katkestame selle
notari juures.
Referendumiga väljaastumine kohast, kus me veel ei ole, pole juriidiliselt
valiidne. Teiseks: EList väljaastumine on absoluutselt reguleerimata, ma ei
julge isegi umbkaudu hinnata neid sadu miljardeid, mis meile lahkumise eest
makstaks. See on ka liidu seisukohalt täiesti loogiline, muidu me oleks
petised.
Ma arvan, et Lennart Meri juriidilise nõustamise tase on oluliselt langenud,
Truuvälja kaotus oli tema jaoks saatuslik hoop.
pigem positiivne: 17:14
Kas pole nii, et negatiivse arvamusega võidab rohkem pooldajaid? Oma artiklis
ütlesite, et euroskeptikute roll peaks olema pooldajatele tegelikult
kaasaaitamine, so justkui peegeldajaks olemine. Kas see on Eestis toimiv, või
on see ideaal?
Ja veel: kindlasti on eurskeptikute paadis ruumi kõigile, aga kas pole kõhe
olla koos Keskerakonna presidendikandid aadiga (ei pea silmas isikuomadusi)?
Igor Gräzin: 13:10
Viis või kuus aastat tagasi kirjutasin ma raamatu Eesti sisepoliitikast. See
koosnes kommentaaridest, mis ma olin 91-95 Ameerika Häälele. Raamatu
retsensioon ilmus Eesti Ekspressis, seal oli pealkirjas väljend nagu “eurofoob”
Gräzin.
Artikli mõte oli, et igas vallas peab olema oma sant ja tola ning jumal
tänatud, et meil nüüd üks on. Minu vaated Euroopa osas ei ole viie-kuue aasta
jooksul muutunud. Aga tasapisi, kui asi on läinud reaalseks, selgus, et rahvas
hakkab probleeme mõistma.
Euroskeptitsism ei ole euroeitus. Sügisel tahame korraldada ümarlaua
euroskeptikute ja euroeitajate vahel. Me oleme erinevad, kuigi meil on ühine
eesmärk praegu: peatada läbirääkimised.
Võib-olla me läheme ELi niikuinii ja võib-olla see ei olegi halb.
Meie euroläbirääkimiste eesotsas on olnud filolooge, ajaloolasi, meie
välisminster on psühholoog. Tegelikult vajavad läbirääkimised tehnilisi
teadmisi. Mul on kahju, et Eesti välisministeeriumis on juriidiline osakond üks
nõrgemaid, kuigi see peab olema kõige tähtsam.
Kreitzbergist: euroskeptitsism ei ole poliitiline liikumine. Me oleme ühes
paadis küll Peeter Kreitzbergiga, teisest küljest aga ka Mati Päts ja Mart
Helme. Ivar Raig on üldse aktiivsest poliitikast väljas.
Adamson: 21:49
Nii Euroliidu poolt või vastu olemine on täna mõlema poole suuna esindajate
omavaheline demagoogiline mäng, kes suudab rohkem punkte koguda. Kui me täna ei
tunneta, et meist midagi Eestimaal sõltub, siis miks peaksin uskuma et
Euroliidus minust rohkem sõltub, olen ma siis tädi Maali või onu Uuno. Kas ei
peaks me oma arusaamad oma tulevikust Eestimaal ennem selgeks tegema, kui
hakata vaatama kuhupoole minna?
(praegu tundub et läheme sellepärast et ei taha ja ei oska ise vastutada ning
ootame sealt lahendusi?)
Igor Gräzin: 13:14
Esimese väitega täiesti nõus. Eurohullud tahavad demagoogideks jäädagi, aga
euroskeptikud ei taha. Näiteks kahe päeva eest toimunud eurokonverentsil
akadeemias Nord oli üheks keskseks teemaks vaidlus pofessor Jaak Leimanni Erik
Tergi vahel, milliseid majandusmudeleid üldse analüüsiks kasutada.
Eurooptimistid üldse ei esita sellist küsimust, selles on teadlase ja demagoogi
vahe. Me oleme astunud esimese sammu: me teame, mida me ei tea.
Kui ma ei eksi, siis Rootsi kulutas ligi 500 miljonit Rootsi krooni, uurimaks
liidu mõjusid Rootsile. Praegu on ainus kompleksne uurimus ELi mõjust Eestile
läbi viidud Leedus. Selle uurimuse järelduste seas on nii positiivseid kui
negatiivseid momente.
Positiivne on näiteks see, et teatud osa maaelust saab täiendavad rahad,
regionaalpoliitika peaks tugenema nagu üldse infrastruktuuriga seotud sektorid.
Ka andekad lapsed, kes pääsevad paremini Lääne ülikoolidesse.
Selged kaotajad on import-eksportettevõtted. ELi minek tähendab transiidi kadu.
Kaotavad kõik, kes söövad. Toiduainete hindade tõus on kindel. Suhkur kui üks
näide peaks kallinema ca kaks korda. See on pooldemagoogiline hinnang, aga
toiduained peaksid kallinema 10-15 protsenti.
Kindlasti suureneb osa inimeste palk, aga ainult neil, kel jääb töö alles. Kuid
tööpuudus suureneb palju.
Tohutu palgatõusu tuleb inimestele, kes lähevad tööle Euroopa Komisjoni tippu.
üks mees: 23:19
Kaasaegses positiivses õiguses tundub olema kaks üksteisele vastukäivat
tendentsi, üks piirab järjest rohkem omaniku õigusi (asjaõiguse kitsendused),
teine laiendab neid üha enam (intelektuaalne omand). Kas see on nii ja kaugele
need minna võivad?
Igor Gräzin: 13:24
Vastus: see on nii. See on teema omaette, väljaspool ELi. Puhtrahalises
vääringus on enamus intellektuaalsest omandist seotud tarkvarast.
Kui me enam-vähem teame, kuidas kaitsta Pushkinit, siis kuidas kaitsta
programme flopikettal programme, ei ole.
Praegune regulatsioon ütleb, et tarkvara on kaitstud nagu kirjandusteos. Üks
paremaid näiteid ongi Napsteri probleem. Kui me räägime intellektuaalse omandi
kaitsmisest, siis see (copyright, patent…)on otseselt vabaturu vastu
suunatud. Konfliktsituatsioon on praegu kolmnurgas USA-Prantsusmaa-Hiina.
Aare: 09:06
1. Milliseid julgoleku tagamise alternatiive on teie arvates Eestil kahekümne-
viiekümne aasta perspektiivis?
Igor Gräzin: 13:30
1. Hetke suurim lootus, et viiekümne aasta pärast on Venemaa midagi muud. OLen
nõus möönma, et see on idealism. On üks kindel garantii: NATO või siis senisest
oluliselt põhjalikum koostöö USAga.
ELi liikmelisuse seostamine NATOga on demagoogia. Sinna kuuluvad vabalt mitte-
ELi riigid Türgi, Norra ja Island.
Ma ei ole poole sõnagagai mitte millegagi nõus sellega, mida Ilves räägib Balti
koostööst.
Ja veel: kui ma ei tunneks Ilvest kui Eesti patriooti, siis ma kardaks, et
mõned Ilvese avaldused on kirjutatud Moskva kindralstaabis. Lähemalt selles
homses Õhtulehes.
NATO seisukohalt oleme üks strateegiline piirkond ja kui üks ongi olulisem kui
teine, siis on see Leedu.
Ilvese idee liita Eesti mitte-NATO riikide külge nagu Soome ja Rootsi, on just
Moskva eesmärk. See on pärit Jeltsini julgeolekunõunikult Juri Baturinilt, kes
muide praegu on kosmonaut. Eesmärk on kujundada liitlasriik neutraalsele
Skandinaaviale, kuid mitte blokina, vaid ükshaaval (Eesti-Soome; Läti-
Rootsi…) Nähtamatu kolmas partner oleks seal alati Venemaa.
Katrin: 09:08
Mida kujutab endas Akadeemiasse Nord loodud uurimiskeskus Vaba Euroopa?
Kelle jaoks see on mõeldud?
Igor Gräzin: 13:35
Käesoleval hetkel kujutab see endaks kolme suhtelist palgalist töötajat.
Sügisest areneb see välja kompleksseks uurimiskeskuseks, kus kandvaks jõuks
saavad noored magistrandid ja doktorandid. See on pigem koordineeriv-ühtlustav
keskus.
Üks mu parimaid sõpru läänes on Raadio Vaba Euroopa peadirektor Jeff Trimble,
kes oli 90-ndatel aastatel üks USA korrespondent Moskvas. Ma informeerisin teda
sellest ideest ja kuivõrd reaalne konkurentsisuhe puudub, siis Vaba Euroopa
raadiojaama kommentaari mürgisuse aste oli väga sümpaatne ja adekvaatne sellele
mürgisuse ja iroonia astmele, mis meie sellesse nimesse panime.
Probleem pole raadiojaamas, mis on sümpaatne, vaid ajaloolises paradoksis, et
Ilves, kes töötas Vaba Euroopas, on asunud ehitama sotsialistlikku, st. mitte-
vaba Euroopat. Kohtusse aga selle nimega me ei lähe. Otsustame siis nime kasuks
Veelgi Vabam Euroopa või Täiesti Vaba Euroopa.
Mikk: 09:41
Miks te sellega üldse tegelete?
Igor Gräzin: 13:37
1. Millegagi peab tegelema.
2. Võib-olla endise kompartei liikmena ja küllaltki aktiivse
komsomolitegelasena ei puudu minus teatav paranoiaelement ja ma näen
sotsialistlikku vandenõu absoluutselt kõiges ja igal pool. Kuna ma näen praegu,
et majanduslikult ja poliitiliselt teeb EL kõike seda, mida me vältisime ja mis
tegi meid edukaks, siis ma kardan, et me kaotame kõik need eelised, mis me
oleme kümne aastaga saavutanud.
Tähtis poliitiline figuur on meil nüüd Tädi Maali. Tema, poolnäljase elu kuskil
Lõuna-Eesti agulis suudab kompenseerida see, kui Eesti saab jõukaks. Kui seda
ei juhtu, on see ohver olnud asjatu.
Mihkel: 10:20
Mis saab kui Eesti ei astu Euroopa Liitu?
Igor Gräzin: 13:39
Eestil saab sama hästi minema kui praegu. Meid seovad Euroopaga
assotsiatsioonilepingud, kui mitte tuhanded, siis vähemalt sajad kahepoolsed
kaubanduslepingud. Me ei ole suutnud veel täielikult realiseerida oma
transiidipotensiaali (selles on süüdi Venemaa).
DELFI: 12:40
Mida üldse võib tähendada Kreitzbergi “pooles vinnas” ettepanek, läbirääkimised
peatada, mitte lõpetada?
Kas see pole vahend odava populaarsuse saavutamiseks, jättes tagaukse lahti?
Seda enam, et sugugi mitte kõik väited tema teisipäevases Postimehes ei vasta
tõele?
Igor Gräzin: 12:43
Mida Kreitzberg tahab ja teab, ma ei tea. Külmutamise idee seisneb selles, et
mitte kõik, mis kokku lepitud, pole halb.
Me peame panema ukse peale sildi “inventuur” ja vaatama, mis vahepeal juhtunud
on. Küsimus on selles, mis saab edasi, mitte läbi kriipsutada seda tööd, mis on
tehtud.
See, keda me kõige rohkem kardame, on eurobürokraat. Suurem osa eurobürokraate,
kellega ma olen kokku puutunud, on tegelikult ääretult sümpaatsed napsivennad,
kellega võib rääkida korvpallist, autodest, internetist, naistest.
Ma kardan, et EL on Kafkalaadne moodustis, seal keskel ei ole draakonit ehk
seda halba inimest, kuidas me saaksime Eestile käru keerata. Mida teha, kui
sada tuhat sõbralikku ja head inimest teevad koostööd, et teha Eestile halb
asja?
DELFI: 12:38
Kas nõustute Kreitzbergi väitega Ida-Saksa kohta, et “pärast ühinemist on
mahajäämus Läänest ja koos sellega ka sotsiaalsed pinged pidevalt kasvanud”?
Igor Gräzin: 13:44
Jah ja ei. Esiteks olen ma kindlasti vähem kompetente kui Kreitzberg. Aga see,
et me muutume veel rohkem Euroopa tagahooviks ja et me sotsiaalsed pinged
kasvavad, on kindel. Struktuurne tööpuudus peab veelgi suurenema.
Aga ma tean, et juba praegu uurivad paljud Brüsseli advokaadibürood, kuidas
Eesti rikub euronõudeid. Korjavad ajaleheväljalõikeid, käivad ja vaatavad,
mismoodi meie poed välja näevad jne. Eestit ootavad väga paljud
kohtuprotsessid, kui me peaks liituma.
Ma tean neid advokaadifirmasid, kus on tööl üliõpilased-praktikandid, kelle
ainsaks ülesandeks on koguda “kompromiteerivat materjali” Eesti-Läti-Leedu
kohta. Ma olen seda ise näinud.
Minule kui advokaadile tähendab see ainult head tööpõlve tulevikus.
Jaan: 12:52
Tere hea koolivend. Ehk oskad informeeritud inimesena öelda või vähemalt
oletada, kui kaua see praegusel lapsikul ja ilmselgelt korruptiivseid ning
omakasulisi elemente sisaldav Eurojama kestab?
Igor Gräzin: 13:52
Mina tahaks loota, et see lõpeb ära kõige lähemal ajal.
Kehtib selline reegel, et Riigikogu ei või enda palka tõsta. Tõsta võib
järgmise parlamendi palka, mis on loogiline jne.
Mis oleks, kui need inimesed, kes on pidanud euroläbirääkimisi, ei tohiks asuda
tööle ühessegi euroasutusse. Euroopa Komisjoni ei tohi tööle asuda Streimann,
Ilves jne. Neil on õigus tööle minna ametnikuks, st üldise konkursi alusel. Aga
nad ei tohi minna Eesti riigi kohale.
Need mehed, kes pärast sellist seadust jäävad läbirääkimisi pidama, on tõelised
Eesti mehed, mitte oma tasku eest väljas.
Koos ROKiga on EL üks maailma korruptiivsemaid asutusi, seda on deklareerinud
rahvusvaheline 1ajakiri Global Focus.
See, et terve eelmine, Santeri juhitud Euroopa Komisjon kinni ei läinud, on
seletatav ainult Euroopa humanistliku traditsiooniga.
Kalle Kulbok: 12:59
Oled tunnistanud, et EL liitumine on kehtiva põhiseadusega vastuolus (sama on
tunnistanud ka autoriteetne põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon).
Kriminaalkoodeksi § 62 lubab Eesti iseseisvuse vastase tegevuse abistajaid kuni
7 aastaks türmi kinni panna. Kas ei tuleks alustada Laari, Ilvese ja Streimanni
suhtes kriminaalmenetlusega?
Igor Gräzin: 13:54
Juriidiliselt on see võimalik, palju see praktilist kasu annab, kahtlen väga.
Kui see Kulbokit peaks lohutama, siis seda võiks lisada, et Eesti iseseisvuse
vastased kuriteod ei aegu.
Krissu: 13:03
Kuidas sobib eruoskeptilisus Euroopa Liitu idealiseeriva akadeemia Nord
mentaliteedi ja prioriteetidega? Kas ei teki huvide konflikti?
Igor Gräzin: 13:56
Uurimiskeskus Vaba Euroopa ei oma valmis vastuseid. Mistahes hinnang, et me
oleme ELi vastu, on vale. Ka minu ja prof. Ivar Raigi seisukohad on lähedased,
kuid kaugeltki mitte identsed. Peeter Kreitzberg on Nordi kuratooriumi liige ja
tema seisukohad on kindlasti veel midagi kolmandat.
Kui europooldajatel on mõtlemine ebasoovitav, siis euroskeptikutel on mõtlemine
vaimse tegevuse eelduseks. Nordil puudub ametlik seisukoht mistahes teaduslikus
küsimuses.
Krissu: 13:00
Kas pressiteade lapse sünnist oli lihtsalt PR?
Miks pidasite vajalikuks avalikkust sellest teavitada?
Igor Gräzin: 13:59
Ei olnud PR. Sest erinevalt härra Savisaare pulmadest ei olnud Tallinna
võimukriis 9 kuud tagasi ette teada.
Kaspar sündis täpselt siis, kui ta sündima pidigi.
Olen ise kinni pidanud põhimõttest ja palun ka ajakirjanikke sellest kinni
pidada, et on olemas poliitiline ja tööelu ning eraelu. Ning kuna on teada, et
Maret on oluline figuur Tallinna võimuringkondades, siis arvan, et meie ühine
avaldus oli oluline.
Mind teeb natuke armukadedaks, et Mareti PR sai suurem kui minu oma, aga las ta
olla.
Juula: 13:14
Teie poliitilised vaated on olnud väga heitlikku laadi… Kas tegu on kogemuse
ja seesolemisega tekkinud uute arusaamadega või olete sõltuv poliitilistest
juhtfiguuridest?
Igor Gräzin: 14:03
Ei ole.
Seletan ära oma poliitilise arengu loogika. Mingil määral olen ma 68 aasta
laps, mil tundus ja oli enam-vähem selge, et inimnäoga sotsialism on võimalik.
70-ndate keskpaigaks oli illusioon kadunud. Kuid järgnes periood 88-89, mil oli
võimalus 68. aasta ideede juurde tagasipöörduda. See oli see kuulus IME
programm.
Metodoloogiliselt pole Eesti midagi IME programmiga võrdset tänaseni. Siis
hakkas selguma, et IME ei tööta. Mitte, et keegi oleks vastu töötanud, aga
selgus, et aluseks olevad ideed on valed. Minu jaoks tuli loogiline järeldus:
kui sotsialism ei tööta oma poliitiliselt parimas variandis, siis ei saa ta
töötada üldse.
Järelikult ei saa rääkida vaadete kohandamisest, vaid täiesti uute vaadete
omaksvõtmisest. See teebki meid erinevaks Ilvesest. Tema kuulutab end
sotsialistiks, kuna tal pole kunagi võimalust olnud seda proovida. Mina olen
kogenud, et õiget sotsialismi pole olemas.
ö: 13:15
Kui rahvas valiks Eesti presidenti, kes siis valituks osutaks? Kellele te oma
hääle annaksite?
Igor Gräzin: 14:03
Savile.
huvi: 13:54
Mind huvitab Teie intervjuu esimene küsimus. Kas see, et uuritakse Eesti
euronõuete rikkumist on siis midagi erakordset? Kas seda tehakse ainult Balti
riikide puhul? Või on see lihtsalt tavaline: alati on ju nii, et keegi töötab
vastu? Kas see on Teil kuskilt kontekstist välja kistud lause, mis üksikuna
mõjub oodatult: hirmutavana?
Igor Gräzin: 14:07
Advokaadi leib on protsess. Ja kuna me paratamatult hakkame paljusid
eurodirektiive, mida me kas pole tähele pannud, endale välja rääkinud, oleme
liiga vaesed, et neid täita jne. Paratamatult jääme süüdi.
Advokaadil, kes elab Brüsselis või Pariisis, on kah perekond toita. Sageli
mitu. Muide, mul on ka endal kodus üks pisike kaustake, euronõuete rikkumiste
kohta Euroopa riikides, aga ma ei ole teinud seda väga süstemaatiliselt.
90-ndate keskel Inglise kaubamajade kett Tesco müüs formaalselt euronõuetele
vastavat, aga eesti keeles haisvat hakkliha, mis oli seest roheline.
jiiks: 14:05
miks just Savile?
Igor Gräzin: 14:08
Meie vahel on olnud väga palju head.
Aga teatavasti on meie vahel praegu konfliktne situatsioon ja kui mees käitub
konfliktis kui mees ja kamraad, siis on ta ka mees ja kamraad riiki juhtima.
Kurb Prohvet: 13:43
Euroskeptikuid ja euroeitajaid süüdistatakse sageli selles, et neil ei ole
esitada konkreetset (majandus)programmi Eesti väljajäämisel EL-st. Kas ja kui
siis millal on Teie uurimisgrupil kavas see “lünk” täita?
Igor Gräzin: 14:13
Eesti euroskeptikute positsiooni nimetaksin mina “eurooblomovlus”.
Kui ma olen diivanil pikali, joon õlut ja vaatan telekat ja te küsite, miks ma
seda teen, siis ma vastan, “ma tahan”.
Aga kui keegi tuleb ütlema: mine poodi, õpi, teeni raha, siis mul on õigus
küsida “miks”. Meie skeptitsism ei ole mitte alternatiivse programmi
väljapakkumine, vaid rahulolu sellega, mis meil on. Eurooptimistid ei ole
pakkunud ühtegi argumenti, “miks”.
Ühemõttelist ja selget vastust küsimusele, “miks” ei ole. Me oleme praegu
pointillismi ajastus. Meil on üksikud punktid, aga maali kui tervikut pole.
Herman Pikk: 17:13
Mida arvate Lennart Meri ideest korraldada referendum Euroopa Liidust välja
astumise küsimuses, mitte sisseastumise küsimuses ?
Igor Gräzin: 13:06
Juriidiliselt puudub sellel igasugune mõte. Teoreetiliselt eksisteerib lepingu
sümmetrilisuse põhimõte: leping katkestatakse samal põhimõttel, mil see
sõlmitakse. Kui me sõlmime lepingu notari juures, siis me ka katkestame selle
notari juures.
Referendumiga väljaastumine kohast, kus me veel ei ole, pole juriidiliselt
valiidne. Teiseks: EList väljaastumine on absoluutselt reguleerimata, ma ei
julge isegi umbkaudu hinnata neid sadu miljardeid, mis meile lahkumise eest
makstaks. See on ka liidu seisukohalt täiesti loogiline, muidu me oleks
petised.
Ma arvan, et Lennart Meri juriidilise nõustamise tase on oluliselt langenud,
Truuvälja kaotus oli tema jaoks saatuslik hoop.
pigem positiivne: 17:14
Kas pole nii, et negatiivse arvamusega võidab rohkem pooldajaid? Oma artiklis
ütlesite, et euroskeptikute roll peaks olema pooldajatele tegelikult
kaasaaitamine, so justkui peegeldajaks olemine. Kas see on Eestis toimiv, või
on see ideaal?
Ja veel: kindlasti on eurskeptikute paadis ruumi kõigile, aga kas pole kõhe
olla koos Keskerakonna presidendikandid aadiga (ei pea silmas isikuomadusi)?
Igor Gräzin: 13:10
Viis või kuus aastat tagasi kirjutasin ma raamatu Eesti sisepoliitikast. See
koosnes kommentaaridest, mis ma olin 91-95 Ameerika Häälele. Raamatu
retsensioon ilmus Eesti Ekspressis, seal oli pealkirjas väljend nagu “eurofoob”
Gräzin.
Artikli mõte oli, et igas vallas peab olema oma sant ja tola ning jumal
tänatud, et meil nüüd üks on. Minu vaated Euroopa osas ei ole viie-kuue aasta
jooksul muutunud. Aga tasapisi, kui asi on läinud reaalseks, selgus, et rahvas
hakkab probleeme mõistma.
Euroskeptitsism ei ole euroeitus. Sügisel tahame korraldada ümarlaua
euroskeptikute ja euroeitajate vahel. Me oleme erinevad, kuigi meil on ühine
eesmärk praegu: peatada läbirääkimised.
Võib-olla me läheme ELi niikuinii ja võib-olla see ei olegi halb.
Meie euroläbirääkimiste eesotsas on olnud filolooge, ajaloolasi, meie
välisminster on psühholoog. Tegelikult vajavad läbirääkimised tehnilisi
teadmisi. Mul on kahju, et Eesti välisministeeriumis on juriidiline osakond üks
nõrgemaid, kuigi see peab olema kõige tähtsam.
Kreitzbergist: euroskeptitsism ei ole poliitiline liikumine. Me oleme ühes
paadis küll Peeter Kreitzbergiga, teisest küljest aga ka Mati Päts ja Mart
Helme. Ivar Raig on üldse aktiivsest poliitikast väljas.
Adamson: 21:49
Nii Euroliidu poolt või vastu olemine on täna mõlema poole suuna esindajate
omavaheline demagoogiline mäng, kes suudab rohkem punkte koguda. Kui me täna ei
tunneta, et meist midagi Eestimaal sõltub, siis miks peaksin uskuma et
Euroliidus minust rohkem sõltub, olen ma siis tädi Maali või onu Uuno. Kas ei
peaks me oma arusaamad oma tulevikust Eestimaal ennem selgeks tegema, kui
hakata vaatama kuhupoole minna?
(praegu tundub et läheme sellepärast et ei taha ja ei oska ise vastutada ning
ootame sealt lahendusi?)
Igor Gräzin: 13:14
Esimese väitega täiesti nõus. Eurohullud tahavad demagoogideks jäädagi, aga
euroskeptikud ei taha. Näiteks kahe päeva eest toimunud eurokonverentsil
akadeemias Nord oli üheks keskseks teemaks vaidlus pofessor Jaak Leimanni Erik
Tergi vahel, milliseid majandusmudeleid üldse analüüsiks kasutada.
Eurooptimistid üldse ei esita sellist küsimust, selles on teadlase ja demagoogi
vahe. Me oleme astunud esimese sammu: me teame, mida me ei tea.
Kui ma ei eksi, siis Rootsi kulutas ligi 500 miljonit Rootsi krooni, uurimaks
liidu mõjusid Rootsile. Praegu on ainus kompleksne uurimus ELi mõjust Eestile
läbi viidud Leedus. Selle uurimuse järelduste seas on nii positiivseid kui
negatiivseid momente.
Positiivne on näiteks see, et teatud osa maaelust saab täiendavad rahad,
regionaalpoliitika peaks tugenema nagu üldse infrastruktuuriga seotud sektorid.
Ka andekad lapsed, kes pääsevad paremini Lääne ülikoolidesse.
Selged kaotajad on import-eksportettevõtted. ELi minek tähendab transiidi kadu.
Kaotavad kõik, kes söövad. Toiduainete hindade tõus on kindel. Suhkur kui üks
näide peaks kallinema ca kaks korda. See on pooldemagoogiline hinnang, aga
toiduained peaksid kallinema 10-15 protsenti.
Kindlasti suureneb osa inimeste palk, aga ainult neil, kel jääb töö alles. Kuid
tööpuudus suureneb palju.
Tohutu palgatõusu tuleb inimestele, kes lähevad tööle Euroopa Komisjoni tippu.
üks mees: 23:19
Kaasaegses positiivses õiguses tundub olema kaks üksteisele vastukäivat
tendentsi, üks piirab järjest rohkem omaniku õigusi (asjaõiguse kitsendused),
teine laiendab neid üha enam (intelektuaalne omand). Kas see on nii ja kaugele
need minna võivad?
Igor Gräzin: 13:24
Vastus: see on nii. See on teema omaette, väljaspool ELi. Puhtrahalises
vääringus on enamus intellektuaalsest omandist seotud tarkvarast.
Kui me enam-vähem teame, kuidas kaitsta Pushkinit, siis kuidas kaitsta
programme flopikettal programme, ei ole.
Praegune regulatsioon ütleb, et tarkvara on kaitstud nagu kirjandusteos. Üks
paremaid näiteid ongi Napsteri probleem. Kui me räägime intellektuaalse omandi
kaitsmisest, siis see (copyright, patent…)on otseselt vabaturu vastu
suunatud. Konfliktsituatsioon on praegu kolmnurgas USA-Prantsusmaa-Hiina.
Aare: 09:06
1. Milliseid julgoleku tagamise alternatiive on teie arvates Eestil kahekümne-
viiekümne aasta perspektiivis?
Igor Gräzin: 13:30
1. Hetke suurim lootus, et viiekümne aasta pärast on Venemaa midagi muud. OLen
nõus möönma, et see on idealism. On üks kindel garantii: NATO või siis senisest
oluliselt põhjalikum koostöö USAga.
ELi liikmelisuse seostamine NATOga on demagoogia. Sinna kuuluvad vabalt mitte-
ELi riigid Türgi, Norra ja Island.
Ma ei ole poole sõnagagai mitte millegagi nõus sellega, mida Ilves räägib Balti
koostööst.
Ja veel: kui ma ei tunneks Ilvest kui Eesti patriooti, siis ma kardaks, et
mõned Ilvese avaldused on kirjutatud Moskva kindralstaabis. Lähemalt selles
homses Õhtulehes.
NATO seisukohalt oleme üks strateegiline piirkond ja kui üks ongi olulisem kui
teine, siis on see Leedu.
Ilvese idee liita Eesti mitte-NATO riikide külge nagu Soome ja Rootsi, on just
Moskva eesmärk. See on pärit Jeltsini julgeolekunõunikult Juri Baturinilt, kes
muide praegu on kosmonaut. Eesmärk on kujundada liitlasriik neutraalsele
Skandinaaviale, kuid mitte blokina, vaid ükshaaval (Eesti-Soome; Läti-
Rootsi…) Nähtamatu kolmas partner oleks seal alati Venemaa.
Katrin: 09:08
Mida kujutab endas Akadeemiasse Nord loodud uurimiskeskus Vaba Euroopa?
Kelle jaoks see on mõeldud?
Igor Gräzin: 13:35
Käesoleval hetkel kujutab see endaks kolme suhtelist palgalist töötajat.
Sügisest areneb see välja kompleksseks uurimiskeskuseks, kus kandvaks jõuks
saavad noored magistrandid ja doktorandid. See on pigem koordineeriv-ühtlustav
keskus.
Üks mu parimaid sõpru läänes on Raadio Vaba Euroopa peadirektor Jeff Trimble,
kes oli 90-ndatel aastatel üks USA korrespondent Moskvas. Ma informeerisin teda
sellest ideest ja kuivõrd reaalne konkurentsisuhe puudub, siis Vaba Euroopa
raadiojaama kommentaari mürgisuse aste oli väga sümpaatne ja adekvaatne sellele
mürgisuse ja iroonia astmele, mis meie sellesse nimesse panime.
Probleem pole raadiojaamas, mis on sümpaatne, vaid ajaloolises paradoksis, et
Ilves, kes töötas Vaba Euroopas, on asunud ehitama sotsialistlikku, st. mitte-
vaba Euroopat. Kohtusse aga selle nimega me ei lähe. Otsustame siis nime kasuks
Veelgi Vabam Euroopa või Täiesti Vaba Euroopa.
Mikk: 09:41
Miks te sellega üldse tegelete?
Igor Gräzin: 13:37
1. Millegagi peab tegelema.
2. Võib-olla endise kompartei liikmena ja küllaltki aktiivse
komsomolitegelasena ei puudu minus teatav paranoiaelement ja ma näen
sotsialistlikku vandenõu absoluutselt kõiges ja igal pool. Kuna ma näen praegu,
et majanduslikult ja poliitiliselt teeb EL kõike seda, mida me vältisime ja mis
tegi meid edukaks, siis ma kardan, et me kaotame kõik need eelised, mis me
oleme kümne aastaga saavutanud.
Tähtis poliitiline figuur on meil nüüd Tädi Maali. Tema, poolnäljase elu kuskil
Lõuna-Eesti agulis suudab kompenseerida see, kui Eesti saab jõukaks. Kui seda
ei juhtu, on see ohver olnud asjatu.
Mihkel: 10:20
Mis saab kui Eesti ei astu Euroopa Liitu?
Igor Gräzin: 13:39
Eestil saab sama hästi minema kui praegu. Meid seovad Euroopaga
assotsiatsioonilepingud, kui mitte tuhanded, siis vähemalt sajad kahepoolsed
kaubanduslepingud. Me ei ole suutnud veel täielikult realiseerida oma
transiidipotensiaali (selles on süüdi Venemaa).
DELFI: 12:40
Mida üldse võib tähendada Kreitzbergi “pooles vinnas” ettepanek, läbirääkimised
peatada, mitte lõpetada?
Kas see pole vahend odava populaarsuse saavutamiseks, jättes tagaukse lahti?
Seda enam, et sugugi mitte kõik väited tema teisipäevases Postimehes ei vasta
tõele?
Igor Gräzin: 12:43
Mida Kreitzberg tahab ja teab, ma ei tea. Külmutamise idee seisneb selles, et
mitte kõik, mis kokku lepitud, pole halb.
Me peame panema ukse peale sildi “inventuur” ja vaatama, mis vahepeal juhtunud
on. Küsimus on selles, mis saab edasi, mitte läbi kriipsutada seda tööd, mis on
tehtud.
See, keda me kõige rohkem kardame, on eurobürokraat. Suurem osa eurobürokraate,
kellega ma olen kokku puutunud, on tegelikult ääretult sümpaatsed napsivennad,
kellega võib rääkida korvpallist, autodest, internetist, naistest.
Ma kardan, et EL on Kafkalaadne moodustis, seal keskel ei ole draakonit ehk
seda halba inimest, kuidas me saaksime Eestile käru keerata. Mida teha, kui
sada tuhat sõbralikku ja head inimest teevad koostööd, et teha Eestile halb
asja?
DELFI: 12:38
Kas nõustute Kreitzbergi väitega Ida-Saksa kohta, et “pärast ühinemist on
mahajäämus Läänest ja koos sellega ka sotsiaalsed pinged pidevalt kasvanud”?
Igor Gräzin: 13:44
Jah ja ei. Esiteks olen ma kindlasti vähem kompetente kui Kreitzberg. Aga see,
et me muutume veel rohkem Euroopa tagahooviks ja et me sotsiaalsed pinged
kasvavad, on kindel. Struktuurne tööpuudus peab veelgi suurenema.
Aga ma tean, et juba praegu uurivad paljud Brüsseli advokaadibürood, kuidas
Eesti rikub euronõudeid. Korjavad ajaleheväljalõikeid, käivad ja vaatavad,
mismoodi meie poed välja näevad jne. Eestit ootavad väga paljud
kohtuprotsessid, kui me peaks liituma.
Ma tean neid advokaadifirmasid, kus on tööl üliõpilased-praktikandid, kelle
ainsaks ülesandeks on koguda “kompromiteerivat materjali” Eesti-Läti-Leedu
kohta. Ma olen seda ise näinud.
Minule kui advokaadile tähendab see ainult head tööpõlve tulevikus.
Jaan: 12:52
Tere hea koolivend. Ehk oskad informeeritud inimesena öelda või vähemalt
oletada, kui kaua see praegusel lapsikul ja ilmselgelt korruptiivseid ning
omakasulisi elemente sisaldav Eurojama kestab?
Igor Gräzin: 13:52
Mina tahaks loota, et see lõpeb ära kõige lähemal ajal.
Kehtib selline reegel, et Riigikogu ei või enda palka tõsta. Tõsta võib
järgmise parlamendi palka, mis on loogiline jne.
Mis oleks, kui need inimesed, kes on pidanud euroläbirääkimisi, ei tohiks asuda
tööle ühessegi euroasutusse. Euroopa Komisjoni ei tohi tööle asuda Streimann,
Ilves jne. Neil on õigus tööle minna ametnikuks, st üldise konkursi alusel. Aga
nad ei tohi minna Eesti riigi kohale.
Need mehed, kes pärast sellist seadust jäävad läbirääkimisi pidama, on tõelised
Eesti mehed, mitte oma tasku eest väljas.
Koos ROKiga on EL üks maailma korruptiivsemaid asutusi, seda on deklareerinud
rahvusvaheline 1ajakiri Global Focus.
See, et terve eelmine, Santeri juhitud Euroopa Komisjon kinni ei läinud, on
seletatav ainult Euroopa humanistliku traditsiooniga.
Kalle Kulbok: 12:59
Oled tunnistanud, et EL liitumine on kehtiva põhiseadusega vastuolus (sama on
tunnistanud ka autoriteetne põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon).
Kriminaalkoodeksi § 62 lubab Eesti iseseisvuse vastase tegevuse abistajaid kuni
7 aastaks türmi kinni panna. Kas ei tuleks alustada Laari, Ilvese ja Streimanni
suhtes kriminaalmenetlusega?
Igor Gräzin: 13:54
Juriidiliselt on see võimalik, palju see praktilist kasu annab, kahtlen väga.
Kui see Kulbokit peaks lohutama, siis seda võiks lisada, et Eesti iseseisvuse
vastased kuriteod ei aegu.
Krissu: 13:03
Kuidas sobib eruoskeptilisus Euroopa Liitu idealiseeriva akadeemia Nord
mentaliteedi ja prioriteetidega? Kas ei teki huvide konflikti?
Igor Gräzin: 13:56
Uurimiskeskus Vaba Euroopa ei oma valmis vastuseid. Mistahes hinnang, et me
oleme ELi vastu, on vale. Ka minu ja prof. Ivar Raigi seisukohad on lähedased,
kuid kaugeltki mitte identsed. Peeter Kreitzberg on Nordi kuratooriumi liige ja
tema seisukohad on kindlasti veel midagi kolmandat.
Kui europooldajatel on mõtlemine ebasoovitav, siis euroskeptikutel on mõtlemine
vaimse tegevuse eelduseks. Nordil puudub ametlik seisukoht mistahes teaduslikus
küsimuses.
Krissu: 13:00
Kas pressiteade lapse sünnist oli lihtsalt PR?
Miks pidasite vajalikuks avalikkust sellest teavitada?
Igor Gräzin: 13:59
Ei olnud PR. Sest erinevalt härra Savisaare pulmadest ei olnud Tallinna
võimukriis 9 kuud tagasi ette teada.
Kaspar sündis täpselt siis, kui ta sündima pidigi.
Olen ise kinni pidanud põhimõttest ja palun ka ajakirjanikke sellest kinni
pidada, et on olemas poliitiline ja tööelu ning eraelu. Ning kuna on teada, et
Maret on oluline figuur Tallinna võimuringkondades, siis arvan, et meie ühine
avaldus oli oluline.
Mind teeb natuke armukadedaks, et Mareti PR sai suurem kui minu oma, aga las ta
olla.
Juula: 13:14
Teie poliitilised vaated on olnud väga heitlikku laadi… Kas tegu on kogemuse
ja seesolemisega tekkinud uute arusaamadega või olete sõltuv poliitilistest
juhtfiguuridest?
Igor Gräzin: 14:03
Ei ole.
Seletan ära oma poliitilise arengu loogika. Mingil määral olen ma 68 aasta
laps, mil tundus ja oli enam-vähem selge, et inimnäoga sotsialism on võimalik.
70-ndate keskpaigaks oli illusioon kadunud. Kuid järgnes periood 88-89, mil oli
võimalus 68. aasta ideede juurde tagasipöörduda. See oli see kuulus IME
programm.
Metodoloogiliselt pole Eesti midagi IME programmiga võrdset tänaseni. Siis
hakkas selguma, et IME ei tööta. Mitte, et keegi oleks vastu töötanud, aga
selgus, et aluseks olevad ideed on valed. Minu jaoks tuli loogiline järeldus:
kui sotsialism ei tööta oma poliitiliselt parimas variandis, siis ei saa ta
töötada üldse.
Järelikult ei saa rääkida vaadete kohandamisest, vaid täiesti uute vaadete
omaksvõtmisest. See teebki meid erinevaks Ilvesest. Tema kuulutab end
sotsialistiks, kuna tal pole kunagi võimalust olnud seda proovida. Mina olen
kogenud, et õiget sotsialismi pole olemas.
ö: 13:15
Kui rahvas valiks Eesti presidenti, kes siis valituks osutaks? Kellele te oma
hääle annaksite?
Igor Gräzin: 14:03
Savile.
huvi: 13:54
Mind huvitab Teie intervjuu esimene küsimus. Kas see, et uuritakse Eesti
euronõuete rikkumist on siis midagi erakordset? Kas seda tehakse ainult Balti
riikide puhul? Või on see lihtsalt tavaline: alati on ju nii, et keegi töötab
vastu? Kas see on Teil kuskilt kontekstist välja kistud lause, mis üksikuna
mõjub oodatult: hirmutavana?
Igor Gräzin: 14:07
Advokaadi leib on protsess. Ja kuna me paratamatult hakkame paljusid
eurodirektiive, mida me kas pole tähele pannud, endale välja rääkinud, oleme
liiga vaesed, et neid täita jne. Paratamatult jääme süüdi.
Advokaadil, kes elab Brüsselis või Pariisis, on kah perekond toita. Sageli
mitu. Muide, mul on ka endal kodus üks pisike kaustake, euronõuete rikkumiste
kohta Euroopa riikides, aga ma ei ole teinud seda väga süstemaatiliselt.
90-ndate keskel Inglise kaubamajade kett Tesco müüs formaalselt euronõuetele
vastavat, aga eesti keeles haisvat hakkliha, mis oli seest roheline.
jiiks: 14:05
miks just Savile?
Igor Gräzin: 14:08
Meie vahel on olnud väga palju head.
Aga teatavasti on meie vahel praegu konfliktne situatsioon ja kui mees käitub
konfliktis kui mees ja kamraad, siis on ta ka mees ja kamraad riiki juhtima.
Kurb Prohvet: 13:43
Euroskeptikuid ja euroeitajaid süüdistatakse sageli selles, et neil ei ole
esitada konkreetset (majandus)programmi Eesti väljajäämisel EL-st. Kas ja kui
siis millal on Teie uurimisgrupil kavas see “lünk” täita?
Igor Gräzin: 14:13
Eesti euroskeptikute positsiooni nimetaksin mina “eurooblomovlus”.
Kui ma olen diivanil pikali, joon õlut ja vaatan telekat ja te küsite, miks ma
seda teen, siis ma vastan, “ma tahan”.
Aga kui keegi tuleb ütlema: mine poodi, õpi, teeni raha, siis mul on õigus
küsida “miks”. Meie skeptitsism ei ole mitte alternatiivse programmi
väljapakkumine, vaid rahulolu sellega, mis meil on. Eurooptimistid ei ole
pakkunud ühtegi argumenti, “miks”.
Ühemõttelist ja selget vastust küsimusele, “miks” ei ole. Me oleme praegu
pointillismi ajastus. Meil on üksikud punktid, aga maali kui tervikut pole.
Igor Gräzin lubas vastata siin kõikidele küsimustele, mis jäid pressikonverentsil vastuseta
