Põhiliste põhjustena tuleks selle teema juures esile tõsta asjaolusid, mis erinevate inimeste puhul erinevat kaalu omavad, kuid ilmselt siiski igal konkreetselt juhul vähemalt mingisugusel määral esindatud on:

1. valdaval osal inimkonnast esineb vajadus ühiskondliku tunnustuse järele ning kuna eesti kultuuriruumis kirjanike maine just väga kesine ei ole, siis nii mõnelgi juhul võib kirjutamise taga olla soov saada tuntuks ja tunnustatuks. Paraku aga ei õnnestu seda sihti saavutada mitte igal indiviidil ning seepärast esineb tänapäeval sedagi, et silmapaistmise nimel võimendub kirjanikeks püüdlevate isikute puhul mõni kummaline omadus või iseärasus, millest tulenevalt eksisteerivad nähtused nagu Pilu-Kelluke, kelle tekste õieti keegi pole lugenud, kuid kelle välist imagot teab vist küll juba iga kolmas eestlane.

2. pragmaatilistel põhjustel hakkavad kirjutama mõistuseinimesed, kes teavad väga hästi, et kirjaniku amet kindlustab mõnesuguse müügiedu korral suhteliselt hea teenistuse ning heal juhul ka ametnikukoha munes vastavas organisatsioonis või riigiasutuses. Enamasti pole kirjandusega tegelemine nende inimeste puhul tingitud patoloogilistest kõrvalekalletest vaimuilmas ning mõni neist võib koguni jõuda arusaamisele, et eesti keelest märksa tulusam on kirjutada munes sellises keeles, mille valdajaid on rohkem kui üks miljon.

3. igavusest hakkavad kirjutama sellised inimesed, kes on juba proovinud mägironimist, langevarjuhüppeid ning sukeldumist, nende jaoks on kirjutamine vahelduseks ning enamasti ei kesta nende huvi kaua, sest kirjandust hakkab peagi asendama mõni teine hobi, mis peab teatud ajaks tagama igapäevase adrenaliiniannuse. Selle alaliigi esindajate poolt kirjutatud teosed vaikitakse tihtipeale kriitikute poolt maha, kuid enamasti on siiski tegemist selgete, lakooniliste ja teravmeelsete kirjutistega, mille mõistmiseks läheb vaja (kirjandus)inimeste puhu haruldast tervet mõistust.

4. Üheks oluliseks kirjutamise vormiks on kahtlemata selline kollektiivne kirjutamine, mis ei ole suunatud mitte lõpp-produktile ehk valmivale raamatule, vaid mille eesmärgiks on protsess kui selline — kirjutamine kui seltskondliku suhtluse vorm. Sedalaadi tegevust praktiseeritakse väikeste sõpruskondade raames ning valmivad tekstid erinevad tavaliselt oluliselt sellest tavapärasest kirjandusest, mida müüakse poodides. Iseasi on muidugi see, et taoliste tekstide jõudmine avalikkuse ette on juba ette suhteliselt välistatud, sest enamasti ongi sellise kirjutamise eesmärgiks omavaheliste suhete arendamine ning kirjutamine kui selline on seejuures vaid üks kasutatavaist vahendeist.

Seda erinevaid põhjuseid käsitlevat loetelu võiks jätkata igavesti, kuid ilmselt poleks sellel mingit mõte, sest reaalsuses on ikka nii, et ühes isikus on koos väga palju erinevat ning nii ei ole võimalik ühegi konkreetse juhtumi puhul kindlaks teha neid täpseid põhjuseid, miks üks või teine inimene kirjutab. Selge on see, et kirjanduselu elavnemisega on alati kaasnenud ühiskondlike vastuolude teravnemine, õigemini hoopis vastupidi: ühiskondlike vastuolude teravnemisega on alati kaasnenud kirjanduslike olude elavnemine. Nii on see olnud enne sõdasid, revolutsioone ning massirahutusi juba aastatuhandeid, et teatud ühiskondlikest oludest kasvavad välja kirjandusteosed, mis omakorda kujundavad inimeste mõttemaailma ning muudavad seeläbi neid ühiskondlike olusid, millest tulenevalt need teosed loodi. Selge on ka see, et tänapäeva maailma on jõudmas kriisini, mis sunnib põhjalikult muutma seda kogumit, mida üldiselt ühiskonnaks nimetatakse. Erinevalt varasematest ümberkorraldustest ei saa nüüd aga piirduda vaid väliste ning pealiskaudsete teguritega, sest inimkonna arvukusest tulenevalt on iga üksikindiviidi ette seatud senisest märgatavalt põhimõttelisemad valikud, vaid tuleb ümber hinnata kogu tsivilisatsioon kui selline. Kirjanduselu elavnemine ongi märgiks sellest, et arenenud riikides alanud protsessid on otsapidi jõudmas ka Eestisse, järgmise lainena saabuvad globaliseerumise vastased protestid ning rohelise liikumise radikaalsemad vormid. Seni jääb vaid loota, et inimesed peast päris segi ei lähe ning muned asjad ka tarbimata jätavad, sest ka kirjandus, eriti just ilukirjandus, on oma olemuselt vaid ajaviidet ning meelelahutust pakkuv tarbekaup.

------------------- Selle kommentaari autor on kellegi poolt välja mõeldud tegelane, kes elab suures kaljukoopas, ega kuulu reaalsuses eksisteerivate isikute hulka, tegemist on sümboliga.