Graanz saab süsti
Oo kui ilus koer! Mis tõugu ta teil on?
Graanz. Labradori dogi. Ida-Eesti kalakoer.
Krantsipidajad on oma lemmikutele lõpmatul hulgal välja mõelnud humoorikaid tõunimetusi, aga mitte selle pärast, et nad häbeneksid oma segaverelist kodulooma, vaid seetõttu, et pilada küsijat, kes ei tule selle pealegi, et koeral ei pruugigi verepuhtust ja sugupuud tõendavat ID-d olla.
Täna on rahvusvaheline loomakaitsepäev, mis on pühendatud kodututele loomadele. Niisiis mõtleme täna kampaania korras nendele õnnetutele, keda jumal koduloomaks on loonud, kel aga pole õnne olnud endale kodu ja hooldajat leida. Või on need kaotanud.
Kodutute koerte varjupaik Tallinna piiril on sama hingemattev vaatepilt nagu lastekodu või vanadekodu. Sisenejat võtab vastu lootusrikas klähvimine: ma ootan sind, võta mind endale, ma tahan siit ära! Samas on see vaatepilt helge: sealsed koerad söövad tänu annetavatele kauplustele- turgudele paremini kui paljud linnakodanikud, hulkuvatest linnaloomadest rääkimata, ka on neil seal katus pea kohal, isegi oma kuut, arstiabi jne. Nad on seal prisked ja rõõmsad ja elavad oma koerte seltsielu. Aga. Eeskirjade kohaselt võib koerte varjupaik hoida looma seal kümme päeva, siis — süst.
Kauem hoida ei saa sel põhjusel, et kodutuid koeri muudkui tuuakse ja tuuakse sinna endisesse sõjaväeossa prügimäe kõrval. Ja uutele tuleb ruumi teha. Tegelikult on nii, et varjupaiga töötajad püüavad seda määrust mitte täita ja hoida koeri elus nii kaua kui võimalik. Sest tihtipeale ilmub omanik ikkagi välja, mõni isegi poole aasta pärast. Ja tihtipeale elab varjupaiga lobi peal ka peeneid tõukoeri. Mõni, kel plaanis majapidamisse koer võtta, otsib endale looma just varjupaigast. See on eriti tervitatav mood.
Kuulukse, et ka kodututel kassidel on kuskil oma varjupaik, kuid ikka näeb meie linnatänavail hulkuvaid loomi rohkem kui Euroopa või Ameerika linnades. Täpsemalt — arenenud riikides ei olegi sellist nähtust nagu kodutu koer või kass. Loomapidamine on luksus, on investeering, on staatuse näitaja. Aasia maades on muidugi vastupidi, seal sibavad lahjad sõbralikud penid-kõutsid kõigil jalus.
Oleks variserlik öelda, et Eesti on kuskil kahe loomapidamismentaliteedi vahepeal. Uudised sellest, et kuskil on lastud laudatäis lehmi nälga surra, et kuskil peetakse ratsahobuseid selleks, et need sõnnikut toodaksid, kinnitavad, et karmil ajal loomadele armastust ei jätku.
Tallinna kodutute koerte varjupaik on ühe ärimehe, Neddy Krameri algatus ja "eralõbu". Non-profit, mõistagi. Kiitkem teda. Ja-jah, teame-teame, kodututele inimestelegi, tänavalastele jne ei jätku raha ja tähelepanu, mis siis veel elukatest rääkida, ei saa tahta, et kõik ärimehed hakkaksid varjupaiku rajama, aga ikkagi...
Iga pulstunud kõuts prügikastikaanel on märk inimlikust hoolimatusest. Kui nad kõik kinni püüda ja maha lüüa, siis ei jääks märkigi. Mis on õigem — kas kiire ja aus lõpp või kodutute loomade varjupaikade juurdeloomine?