Georg Otsa esiisade lugu algab hetkest, kui Jõgeva linna külje all asuva Kurista mõisa Siimusti küla Otsa tallu tuli koduväiks Märt. Aasta siis oli 1805. Märt võttis Otsa talutütre Anni endale naiseks. Otsa perekonnanime said nad ühes lastega 1820. aastatel. Märt suri 1847 ja tallu tulid elama Tiimannid, kelle perepojast Joosepist sai hiljem vabariigi suurimaid savitööstureid.

Märdi keskmine poeg, Tõnu Ots(1811-1873), Georg Otsa vaarisa, hakkas koolmeistriks. Aastail 1833-1871 oli ta õpetajaks Reastvere külakoolis. Tollal sai koolmeister palka maas, Tõnul tuli kooli kõrvalt ka talu pidada.

Tõnu poeg, Hans Ots (sündis 1838), Georg Otsa vanaisa, püsiv talumees ei olnud. Noort Hansu paelusid rohkem igasugused valla ametid. Ta oli abikohtumees 1866-1867 ning peakohtumehe kohusetäitja 1867-1868. Abikohtumehena kandideeris ta ka vallavanemaks, kuid jäi napilt teiseks. Tema suurem toetus oli sulaste ja vabadike seas (kuigi ta kuulus peremeeste hulka). Kandideerimisel valla esimeseks vöörmündriks sai ta samuti liiga vähe hääli (kuigi sel korral peamiselt peremeestelt) ning valiti valla esimeseks nöumehheks. Seda ametit pidas ta koos kohtunikuametiga. Järgmistel valimistel 1868 ta enam ei kandideerinud.

Kolm aastat hiljem oli kohtumehel endal kohtuasi kaelas. Nimelt saatis Laiuse kirikuõpetaja Viru-Järva meeskohtule 22. juulil 1871 tunnistuse, millega Hans oli uurimise all lapse surma põhjustamises süüdistatava Käru talutüdruku Ello Alti rasestamises. Ello hoidis oma 31. mail 1871 sündinud poeglast salajas ning sünnitas ta üksi, mille järel laps suri samal päeval. Ellole mõisteti selle tõttu kaheaastane vanglakaristus.