Endised Nõukogude Liidu mõjuala maad on minu arust tundlikumad GMO temaatikale kui Lääne-Euroopa, kuna siin on põllumajanduslik olukord ebastabiilsem ja tarbijatel on väiksem valvsus poes pakutavate toodete suhtes. Poliitiline ja majanduslik surve on siin samuti teistsugune.
Minu arust peab GMO debatt vastama neljale küsimusele: a) Eetiline: Kas me võime mängida jumalaid? Kas tarbija teab, mida tema otsused tähendavad? b) Teaduslik: Kas GM on talunikule tegelikult majanduslikult kasulik? Kas GM-toit on ohutu? Kas me mõjutame GM-kultuuride kasvatamisega keskkonda ja kui, siis kuidas? c) Poliitiline: Kas tahame, et traditsiooniline põllumajandus säiliks? Kas Euroopa keemiatööstust ähvardavad monopolid? d) Majanduslik: Kas me hakkame rohkem toitu tootma? Odavamalt? Kas Euroopa on valmis traditsioonilisest põllumajandusest loobuma?
Monsantos töötamisest sain kogemuse globaalses firmas töötamisest. Kui keegi läheb mõnda firmasse tööle, siis on tal harilikult oma väärtuste süsteem juba paigas — pere, religioon, traditsioonid, eneseusaldus, eetika jne. Kuid meie väärtushinnangud võivad minna vastuollu firma põhimõtetega.
Kui palju me oleme tegelikult nõus oma väärtusi muutma ja kompromisse tegema? Kui palju saame ära anda oma väärtusi karjääri, raha või tööjulgeoleku eest? Väike kompromiss toob esile juba järgmise, suurema vajaduse. Nendele küsimustele peab suures firmas pidevalt vastuseid otsima ja vastused saavad tulla vaid iseenda seest.
Kas mahepõllumajanduse, tavapõllumajanduse ja biotehnoloogilise põllumajanduse kooseksisteerimine on võimalik?
Kooseksisteerimine on ainult poliitiline hüüdlause. Praktiliselt pole kooseksisteerimine võimalik. Tavaseemned saavad seguneda ja segunevadki GM-seemnetega igasugustes olukordades — müügikohtades, transpordil, saagi koristamisel. Kas kujutate ette, kuidas oleks võimalik tagada mahepõllumajanduse nulltolerants muundatud kultuuride suhtes?
Mina olen seisukohal, et kui GM-tehnoloogia saab vabalt turul saadavaks, pole enam vaba seemneturgu olemas. Patentide ja intellektuaalse omandi tõttu muutub turg nii, et talunik võib osta seemneid vaid X või Y firmalt. Ja samamoodi ka kemikaalidega, mida võib osta vaid nende konkreetsete seemnete jaoks.
Oma riigi kogemuse põhjal võin öelda, et kui juba GM-seemned müügis on, siis on see ainult aja küsimus, kui laiaulatuslik kontrollimatu saaste avaldub — talunikud hakkavad seda kasvatama ja siis ei tea enam keegi, millised seemned kus kasvavad. Palju odavam on sellest kõigest hoopis hoiduda kui pärast vigu parandada.
Milline on Rumeenia, Euroopa suurima GM-kogemusega maa olukord, mis on hästi, mis halvasti?
1999. aastal arvasid poliitikud, et GM-tehnoloogia on maagiline lahendus Rumeenia virelevatele talunikele, loodeti odavalt saadavat soja. Samas, kui aasta-aastalt GM-soja kasvatamisala suurenes, tuli ilmsiks, et täielikult puudub süsteem kasvatamise jälgimiseks ja seiramiseks. Ametliku statistika järgi külvati esimestel aastatel maha 15 500 hektarit herbitsiidiresistentset soja (soja, mis ei ole tundlik teisi taimi tapva mürgi vastu — SL), tänaseks päevaks on hektarite arv 85 000.
Kuna aga Rumeenia talunikud on harjunud hoidma osa seemneid järgmisteks aastateks alles, siis tegelik GM-soja kasvupindala on sel aastal tõenäoliselt ligi 120 000 hektarit. Riiklik statistika, firmade müüginumbrid ja valitsusväliste organisatsioonide andmed ei kattu üldse.
Praeguseks on selge, et GM-taimede kasvatamine ohustab Rumeenias reaalselt looduslikku mitmekesisust, samuti mahepõllumajanduse arengut. Enamik talunikke ei tea, mida nende naaber kasvatab ja seega ei saa vältida saastumist. Definitsiooni kohaselt on mahetooted ja GM-tooted kokkusobimatud, seega tuleb neid hoida eraldi alates põllust kuni taldrikuni, see on aga riigis, kus mõlemaid arendatakse, pea võimatu.
Veel üks külg asja juures on see, et vaatamata sellele, et GM-taimi Rumeenias kasvatatakse, pole avalikkus sellest teadlik. GM-soja töödeldakse meil peamiselt koduturule, aga kuna riigis puuduvad PCR-laborid, mis võimaldavad testida teatud geenide olemasolu proovides, siis ükski tootja oma tooteid ei märgista. Sisuliselt puudub meie tarbijatel võimalus vabaks valikuks ja tootjad ei ole selle pärast mures. Rumeenia tarbija ei ole oma valikutes sama vaba kui teised eurooplased.
GM-kultuuride kasvatamisel on Rumeenias ka tõsised sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: kuna Euroopa Liidus elav tarbija tahab enamasti GM-vaba toitu, siis kaotavad meie talunikud turgu. Kuna me ei suuda ei märgistada ega kontrollida oma olukorda, siis me EL turule ei pääse, samas mujalt tulnud EL standardite järgi toodetud toiduained konkureerivad meie turul ikkagi.
On see tõsi, et Rumeenia on otsustanud GM-taimede kasvatamisest loobuda ja hakata toetama mahetootjaid? On seda võimalik saavutada?
2006. aasta alguses teatas Rumeenia valitsus, et GM-sojaubade kasvatamine lõpetatakse 1. jaanuarist 2007. Seda seetõttu, et GM-sojauba ei ole lubatud EL-is kasvatada ja poliitikud loodavad 2007. aastal EL-i astuda. EL-i seadused peavad meil rakenduma, see tähendab, et lubatud on vaid EL-is lubatud GM-liinide kasvatamine, peab olema võimalik kontrollida ja märgistada kõiki GM-tooteid, mis on müügil.
Rumeenia peab vaatama oma GM-poliitika üle: Euroopa Komisjoni arvates on meil suuri probleeme ka avalikkuse kaasamise ja informeerimisega, samuti peab Rumeenia looma avalikkusele võimaluse saada teada GM-põldude loomisest ning peab looma avalikkusega konsulteerimise võrgustiku nii, nagu seda kõik EL riigid tegema peavad. Meie spetsiifiliste probleemide tõttu peab Rumeenia looma vähemalt kolm PCR-laborit geenitestide tegemiseks.
Kuna Rumeenia pro-GMO positsioon on juba tekitanud probleeme EL-i ja Balkani regiooni jaoks (illegaalne GMO-dega kaubitsemine imbub ka riigipiiridest välja), siis peab meie riik vabanema loodusesse lastud GM-soja taimedest ning paika saama töötava süsteemi edaspidiseks GMO-de kasutusele võtmiseks ja märgistamiseks.
Saastatusest vabanemine võtab tõenäoliselt mitu aastat aega ja Rumeeniast saab tõenäoliselt kogu maailma jaoks test-riik, mis näitab, kas GM-saastatusest on tegelikult võimalik vabaneda või mitte.
