Vaatamata korduvatele äraajamistele, leidis mäger tee tagasi kemmergusse. Tundus, et loomakesele seal lihtsalt meeldis.

"Arvasin lihtsameelselt, et loom peaks inimest pelgama, seepärast toimisin järgnevalt: koputasin uksele, läksin jalgu trampides üle põranda (väljakäik on meil päris suur), virutasin mõned korrad jalaga vastu kasti, kergitasin kaant ja - ennäe, mäger tõstab laisalt pead ja vahib muga tõtt," kirjutas mägra leidja Rahva häälele. "Siis veensin teda suusõnaliselt, kuni ta end üles ajas ja minema lonkis."

Mägrale tundus aga kemmergus meeldivat, sest järgmisel korral oli ta jälle platsis. "Selline rituaal kordus kolm päeva iga kord, kui mul kempsu asja oli. Kuni ühel päeval oli ta kadunud."

"Enne olin appikarje saatnud loodusinimestele, kuid vastust ei tulnud. Loodushuviliste potraalis, kus olukorda kirjeldasin, soovitati kemps teise kohta ehitada," kirjeldab pakutud lahendust mägraga hädas olnud perenaine.

"Tegelikult oli ta päris armas, sest kui ma nüüd iga kord enne "asjal" käimist kontrolliva pilgu kempsukasti viskan, ei avane seal enam pooltki nii kena vaatepilt."