Lootust oli, et taasiseseisvunud väikeses Eestis kujuneb mõistuspärasem olukord. Kiideldi siin ju sovetiajal, kui tark ja haritud on meie rahvas. Kirjutati sellest, kui paljudel eestlastel on kodus riiulil eestikeelne entsüklopeedia. Meil oli Paul Keres ja malekool tugevate noorte maletajate põlvkonnaga. Ajalehes käis diskussioon Jaan Kaplinski ja Gustav Naani vahel, mida põnevusega jälgiti. Mäletan ka anekdooti: „Soomlastel on pestav tapeet, aga meil on Gustav Naan.“

Paraku võtsid vabanenud Eesti poliitikud peatselt kasutusele mingid küünilised poliittehnoloogiad, mis isegi tehniliselt võttes on efektiivsed vaid sellistes suurtes riikides nagu näiteks USA või Suurbritannia. Rahvast hakati sõna otseses mõttes lolliks pidama ja lolliks tegema.

Mäletan, et millalgi üheksakümnendatel kirjutas polüglott Rein Raud ühes artiklis pahaselt, et meie poliitikud peavad meie inimesi „ajuainurakseteks, kes on võimelised aru saama vaid kolmesõnalistest lausetest“. See nördimus osutus prohvetlikuks. Üsna hiljutisest ajast mäletame selliseid valimisloosungeid nagu „Murrame läbi!“; „Kes siis veel?“ ja „Võid kindel olla!“

Asjale lisab vürtsi poliitikute rumalus, kultuuritus ja amoraalsus oma oponentide kritiseerimisel. Näiteid võiks tuua lõputult, piirdun siin vaid mõnega.

Niinimetatud „Pronkssõdur“ on skulptuur, kunstiteos, millel on ka autor, kes kahtlemata on professionaalne kunstnik. Samuti ei tohiks kahtlust tekitada väide, et tegemist on skulptuuriga, mis omab kunstilist väärtust. Ka pole see langetatud peaga sõdurit kujutav monument just kuigi militaristlik. Probleemiks olid vaid selle skulptuuri poliitiline sõnum, tema asukoht linnaruumis ning tema ümber puhkenud provokatsioonid. Paraku enne pronksiöö rahutusi nimetas meie peaminister seda skulptuuri avalikult „mingiks okastraadikeraks“. See kunstiteaduslik ekspertiisihinnang tõlgiti hiljem vene keelde.

Majanduskriisi ja tööpuuduse puhkemisel hoiatas (või ähvardas ‒ kes seda teab) Edgar Savisaar rahva kasvava rahulolematuse eest. Peaminister Andrus Ansip ei määrinud oma käsi oponendi vaadete analüüsiga. Ta pani valged kindad kätte ja vastas nelja sõnaga: „Loll jutt suhu tagasi!“

Lisaks okastraadikeradele ja lollile jutule, mis suhu tagasi läheb, oleme me nüüd kuulnud ka seemnetest ja fooliumimütsikestest. Omad võivad kindlad olla ning kõik ülejäänud on lollid.

Hiljuti kirjutas majandusekspert Hardo Pajula ühes artiklis, et midagi enamat ei maksagi oodata poliitikutelt, kes võimulejäämiseks peavad meeldima rahvale, kellele meeldib ansambel „Meie mees“. Meie mehe vastu ei tahaks aga ülekohtune olla, laulavad nad ju: „Vaata mind! Näiteks täna ma tegin peedist pesumasinale trumli!“ Tõsi on küll see, et poliitilise kultuurituse vohamisele aitab kaasa vabaturumajandus kaubandusliku reklaami ja massikultuuri kaudu. Soome televisioonist nähtuv pesupulbrireklaam, mis oli õõvastav juba meie sovetiajal, on täna nii meie kaubanduslike teadaannete kui ka poliitilise propaganda malliks saanud.

Sofistika ja demagoogia

Antiikses Kreekas demokraatliku riigikorra ajastul oli nii kohtus kui ka poliitikas oluline võita poolthääli. Selleks tuli publikut veenda, et vastase seisukohad on ekslikud või põhjendamata. Sellal tegutsesidki sofistid ehk „targad“, kes teenisid raha kõnede pidamisega ning kõnelejate ettevalmistamisega. Teatavas mõttes võib sofiste pidada tänapäeva advokaatide eelkäijaiks.

Sofistid õpetasid retoorikat ehk kõnekunsti. Retoorika elementideks on näiteks kõneleja välimus, argumenteerimistehnika ja loogikavõtted. Näiteks vastase seisukohtades loogilise vasturääkivuse tuvastamine on veenev kriitika.

Kuna sofistide eesmärgiks oli vaidluse võitmine publiku silmis, mitte aga vestlustes tõe välja selgitamine, rahvas aga peatselt seda märkas, siis omandas väljend „sofist“ halvustava tähenduse. Näiteks sõna sofism tähendab pettejäreldust.

Sofistid läksid koguni nõnda kaugele, et jutlustasid relativismi ‒ suhtelisuse teooriat. Relativismi järgi on tõde ja õigus suhtelised, sõltuvad vaatenurgast (näiteks isiklikust või kultuurilisest vaatenurgast). Muide, juba tollal märgati, et kui kõik oleks suhteline, siis oleks selline totaalselt relativistlik vaatenurk ka ise suhteline, mis annaks vastuolu.

Sofiste kritiseeris Platoni õpetaja Sokrates, kelle eesmärgiks oli vestlustes tõde välja selgitada. Sokrates sundis sofiste tunnistama, et nende relativismist järeldub, et õiglus pole muud kui tugevama võim. Ehk vana ütluse järgi: „Võitjate üle kohut ei mõisteta!“

Mitmed eesti poliitikud, kelle nime ma siin ei maini, on väljendanud relativistlikke lausungeid. Hiljuti aga Riigikogus kaitses üks valitsuskoalitsiooni esindaja oma seisukohti viitega sellele, et nad on valimised võitnud... Ma tahaksin siin rõhutada, et oma hiljutises kõnes kritiseeris president Toomas Hendrik Ilves meie poliitikute hoiakuid, tehes seda Sokratese stiilis. Nii eetikalisest legalismist kui ka relativismist järelduks ju, et okupantidel oli teatud mõttes „õigus“.

Demagoog tähendas kreeka keeli „rahvajuhti“. Antiikses demokraatlikus Kreekas märkas rahvas peatselt, et rahvajuhid tegelevad sofistikaga. Nii omandaski sõna „demagoog“ halvustava tähenduse. Demagoog on sõnaväänaja, manipuleerija ja keerutaja.

Üleskutse võidelda demagoogia vastu

Praegusel poliitilisel maastikul võib karta, et kooli- ja ülikooliharidus politiseeritakse, et ülikoolid kaotavad oma poliitilise ja ideoloogilise sõltumatuse ning akadeemilise vabaduse. Kindlalt on aga märgata tendentsi, et erinevate ülikoolide või nende allüksuste õpetlased kaitsevad erinevaid ideoloogiaid. Ideoloogiline mitmekesisus on tervitatav, leidis J. St. Mill. Läbimõeldud vastastikune kriitiline analüüs on ka kindlasti parem kui kolmesõnaliste lausungitega pommitamine.

Siiski pole midagi imetlusväärset keskaegses suhtumises, et filosoofia on „kiriku teener“. Lausa õudne on see, et maailma mõne ülikooli mõnda osakonda saavad tööle ainult juudid, ainult mustanahalised, ainult feministid, ainult marksistid, ainult kristlased, ainult liberalistid jne. Eesti väikese kogukonna jaoks oleks selline muster lausa katastroofiline.

Filosoofil ja teadlasel on kohustused oma kutsumuse ees. Filosoof peab otsima tõde. Mõlemad peavad püüdlema faktitäpsuse ja loogikavigade puudumise poole. Kui filosoof õpetab, peab ta muuhulgas õpetama inimesi kriitiliselt mõtlema.

Käesolevaga kutsun meie õpetlasi üles aitama kaasa poliitilise kultuuri edendamisele. Esitage objektiivseid analüüse poliitikute demagoogiale. Võidelge demagoogia vastu. Kritiseerige isegi omasid, kui nad teevad vigu. Nõudke korrektsust.

Demagoogia näide: tasuta ühistranspordi kaasus

Esitan siin vaid mõned kriitilised märkused tänasest vaidlusest tasuta ühistranspordi teemal.

Tallinna keskerakondlik linnavalitsus teostab hääletust tasuta ühistranspordi üle. ‒ Miks just enne kohalikke valimisi? Miks eelneva debatita ja kiiruga tehtud hääletus? Miks propaganda, et hääletage poolt? Keskerakond toetas bussijuhtide streiki. Töötajad aga soovivad eelkõige kõrgemat palka. Samas soosib Keskerakond tasuta ühistransporti. Ent pole selget analüüsi, kust selleks kõigeks raha saada. Kui väide, et tasuta ühistransport on odavam, vastab tõele, milleks siis hääletus?

Valitsuskoalitsioon kritiseerib, et tasuta bussisõiduga kaasnevad bussides viibivad töötud, kodutud, kerjused ja alkohoolikud. ‒ Ent selle samaga on nad ju välja lobisenud, et neid ei huvitagi eluheidikute rohkuse probleem, vaid ainult nende nähtavuse probleem. (PS See märkus ei ole marksistlik. Üks USA president on väljendanud mõtet, et riik peab võitlema rahva vaesuse vastu, sest rikastel on halb elada riigis, milles on palju vaeseid. ‒ Näiteks ühistranspordis?)