Morrist tantsivad süütult noored habetunud matemaatikud oskamatu akordionimängu saatel ja halastamatult Ninja Morrise Mehed, kes suudavad tavalise taskurätiku ja kellukesega imelikke ja kohutavaid asju teha.

Ja seda ei tantsita kunagi õigesti.

Välja arvatud Kettamaailmas ja isegi seal asub ainult üks paik, kus Morrist õigesti tantsitakse.

See on Jääraharja mägiküla, kus põlvkonniti antakse edasi suurt ja lihtsat saladust. Sealsed mehed tantsivad Morrist kevade esimesel päeval, edasi ja tagasi, kellukesed põlvede ümber, valged särgid lehvimas. Rahvas tuleb vaatama. Hiljem süüakse härjapraadi ja üldiselt peetakse seda vahvaks pereürituseks.

Aga mitte see ei ole saladus.
Saladus on hoopis see TEINE tants.

Terry Pratchett „Vikatimees“ (1991)

Mis on see TEINE tants?

Hiljuti toimus Rakveres II Meeste Tantsupidu, kus lisaks 3000 mehele esinesid ka naised. Meestetantsu kodulehelt saame teada, et üritus põhines neljal ürgelemendil: vesi, tuli õhk ja maa. Vesi ja maa on passiivsed, asuvad tinglikult all, tähistades naiselikkust ning tuli ja õhk kui aktiivsed, ülemised elemendid sümboliseerivad mehelikkust. Need elemendid olevat omavahelises harmoonilises koosluses nagu „üks“.

„Nagu üks mees“ öeldakse. Üldse lähtub enamik ütlusi ja vanasõnu mehe vaatepunktist: „Nimi meest ei riku“, „Meest sõnast, härga sarvest“, „Mehetegu“ jne. Dualistlik maailmapilt, kus naist ja meest ning selle kaudu kõike vastandatakse, ei saa tegelikult olla harmooniline, sest kus on vastandus, seal on hierarhia ning võim.

Lapsepõlves võtame keskkonnast vastu peaaegu märkamatuid vihjeid, kuidas olla hea tüdruk või hea poiss. Soorollid programmeeritakse meie ajudesse ja hiljem tunduvad need sama loomulikena nagu loodusseadused. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu nimetab seda somatiseerimiseks ning ootustele vastavaid käitumismustreid habitusteks.

Juba lapsepõlves tundusid mulle mehe ja naise rollid vasturääkivad. Filmides ja raamatutes või laiemalt kultuurikontekstis kujutati neid sageli vägivaldses võtmes, mis viis mind mitmete küsimusteni. Alguses tuli põhimõtteline küsimus: miks mehed näivad sageli naiste poolt antud kõrvakiile nautivat? Siis tekkis juba tehnilist laadi küsimus: miks naised ainult kõrvakiile jagavad ja mitte kunagi mehele näiteks jalaga tagumikku või rusikaga näkku ei löö? Järgmisena vajasin tegutsemisjuhiseid täiskasvanueaks: kas selleks, et mehele meeldida, pean tõesti teda lööma ja sealjuures jälgima, et lööksin „nagu daam“?

Hiljem, kui koduvägivald meediasse tungis, tulid vastupidised küsimused: kuidas on võimalik, et mees naudib endast nõrgema ehk siis naise peksmist ja naine ei lahutagi vägivallatsejast?

Pean tõdema, et ma ei ole eriti targemaks saanud. Füüsiline vägivald, kui seda ei rakendata enese- või oma lähedaste kaitseks, on mulle siiamaani käsitamatu. Vägivald erootilises kontekstis põhineb võimumängudel. Millegipärast taheti meeste tantsupeol näidata naiste (seksuaalset?) ülimuslikkust meeste suhtes. See väljendus järgmistes praktikates:

1. Haldjakostüümis naine õrritas mehi ja meestele see meeldis. Mehed hüplesid nagu hullunud konnad.

2. Puhevil kleidis naine esines justkui võimukas diiva või mesilasema, arvukat meestemassi kahte lehte „loopides“. Meestele see meeldis.

3. Seksikalt rõivastatud naine kanti kohale ning ta hakkas käituma nagu dominatrix  ehk naine, kes on seksuaalsuhetes võimukam pool. Ta matkis meeste piitsutamist, lauldes samal ajal: „Tee tööd! Käi jala!“ Mehed andsid edasi alluvust tähistavaid signaale küürutades ning kätega nägu varjates ja seda kõike nautides.

4. Aeg-ajalt laulis kõlaritest nn. kehatu naine, kelle „pilli järgi“ mehed tantsisid.

5. Viimaks saabus puhvis kleidiga ilus ja nunnu naine, kes laulis, et mehed on head. Mehed jäid sellest lausa soolasambaks ja imetlesid naist, silmad punnis. See oli meestele ülev hetk.

Lisaks täiskasvanud meestele esinesid ka põngerjaterühmad. Kõige nooremad neist olid alles esimese klassi lõpetanud. Kindlasti oli lapsi ka publiku seas ja telerite ees. Eeldan, et enamik lapsevanemad püüavad järeltulijatele sisendada vägivallatuse ideed, aga kui nad ise vägivalda või selle imiteerimist naudivad, on silmakirjalik samal ajal lastele rahumeelsust õpetada.

Sõjad ja enesekaitse kriisiolukorras on niikuinii suhteliselt paratamatud nähtused, aga sugudevaheline vägivald peaks küll kaduma. Soorolle taastoodetakse põlvkonniti, täpselt nagu eelmainitud Morrise tantsu, mille juured on juba 15. sajandi Inglismaal. Seda tantsisid alguses nii naised kui mehed, vahepeal muutus see vaid meeste privileegiks ja siis jälle segahobiks.

See TEINE tants käib soorollide ümber. See on segane, saladuslik ja hirmus. Loodan, et seda tantsides jõuame ühiskonnani, kus nähakse isiksust, mitte sugu, ning kadunud on vastandused koos mõttetu vägivallaga.