Nimelt „sukeldutakse“ juba trennis omavahel mängides. Konkreetne juhtum oli mõned nädalad tagasi. Minu poja käsi läks vastu vastasmängija rinda. Too aga haaras dramaatiliselt näost, nagu oleks teda sinna tabatud. Huvitav, kas Sergio sai sellelt 9-aastaselt õpetust või vastupidi?

Ajakirjanduses aga väidetakse, et Eesti jalgpallurid ei oska õigel ajal kukkuda. Tegemist on väga ohtliku trendiga jalgpallirahva suhtumises „näitlemisse“.

Minu meelest annab üldsusele vale signaali ka Reali ja Mourinho tümitamine selle pärast, et ta sellise asja vastu välja astub. UEFA oleks pidanud Reali ja Barca esimeses poolfinaalkohtumises Pepe saadud punase kaardi tühistama ja andma hoopis Dani Alvesele, Sergiole ja Pedrole mängukeelud tahtliku ebasportliku käitumise eest. See oleks saatnud kõikidele teesklejatele selge sõnumi.

Jalgpallist on saanud võrreldes jäähoki, korvpalliga või tennisega väga ebaaus mäng. FIFA ja UEFA tõrjuvad videokorduste kasutuselevõtu ettepanekud väitega, et muidu mäng takerdub. Tegelikult on nii, et mingi dramaatilisema olukorra järel mäng seiskub mingiks ajaks nii või teisit.

Jalgpallijuhid üle maailma võiks teha jalgpalli arendamises julgeid samme ning otsustada, et videokordused lastakse käiku.

Minu poeg mängib meeskonnas, kus sada protsenti mängufilosoofiast on suunatud palli hoidmisele ja ründamisele ning vajadusel palli kiirele tagasivõitmisele. Nad on olnud väga edukad, võites palju turniire nii Eestis kui Lätis. Tuleb ette ka kaotusi stiilis „90 protsenti ajast oli pall meie valduses ja mäng toimus vastase poolel, aga umbkaitse vastu väravat ei suutnud lüüa. Üks vasturünnak ja saimegi 0:1.“ No ja siis? Kas nüüd peaks hakkama karistuslööke ja punaseid kaarte välja meelitama?

Soovitan kõikidele jalgpallisõpradele, kes on Barcelona lummuses: nautige ja kiitke nende pallivaldamisoskust, aga mitte häbiväärset kohtunike mõjutamistaktikat.

Kumb on rohkem antijalgpall, kas pettuse teel saavutatud võit või tugevama vastu kaitsetaktiga mängimine?