Evelyn Berg: Kättemaks, karistus või agressioon

Igasugune tegevus kutsub esile vastutegevuse, see klassikaline printsiip leiab kajastust isegi vanas Testamendis: silm silma ja hammas hamba vastu.

Umbes 7000 inimest said 11. septembri terrorirünnakutes kannatada. Need olid tavalised tsiviilisikud, kes ei olnud otseselt seotud ei USA sõjaväe ega välispoliitikaga. 7. oktoobri sündmused tähistasid tasumise algust: kannatada saavad paljud tsiviilisikud, kellel ei ole otsest seost ei Talibani ega al-Qaeda-ga. Tõenäoline on ka see, et veel paljud saavad kannatada edaspidises võitluses.

USA kaitseminister Donald Rumsfeld ütles, et sõjaliste rünnakute üheks eesmärgiks on teha selgeks, et terroristide varjamine on vastuvõetamatu ja läheb maksma, kuid ei täpsustanud seda, kellele see täpselt maksma läheb.

Loomulikult tekib küsimus: kas süütute inimeste hukkumine Afganistanis on õiglane tasu nende eest, kes hukkusid New Yorgis ja Washingtonis 11. septembril? Kas kurja saab võita kurjaga? Kas mõrtsuka naabreid peab karistama sellepärast, et nad elavad samas majas? Kas vägivalla eest tasumine vägivallaga on õigustatud? Või kui on õigustatud, siis kas see on efektiivne?

Reaktsiooni puudumine ei oleks muidugi ka vastuvõetavaks lahenduseks. Kuid Lääs peab olema väga ettevaatlik selles, kuidas ta serveerib oma vastumeetmeid nii oma inimestele, kui ka ülejäänud maailmale, et vältida Vietnami sõja tagajärgedega võrreldavat toetuse ja usaldatavuse kaotust ja häbistust.

USA president ja Briti peaminister mõlemad nimetasid 11. septembri sündmusi rünnakuteks “meie vabaduse, elustiili ja väärtuste vastu.” Uhkete võrdluste ja üleskutsete kasutamine oma tegevuse põhjendamiseks teeb Läänele vahel karuteene.

Lähiajalugu näitab, et vägede sisseviimist konfliktipiirkonda põhjendatakse tavaliselt sellega, et kohalike elu paraneb pärast konflikti lõppu märgatavalt. Lubatakse lõpetada genotsiid ja rahvustevaheline vaen, leevendada nälga ja vaesust, aidata võimule uus, rahvasõbralik režiim jne. Konflikti iseloomust sõltuvalt lubatakse mida iganes. Kuid lubadused jäävadki tavaliselt lubadusteks, väed viiakse välja ja kohalikud jäävad arvamusele, et tegelikuks põhjuseks oli hoopis Lääne küüniline soov kaitsta oma majanduslikke huvisid. Lääs marsib sisse kui Messias, kuid siis lõpeb maailmapäästmise retoorika järsku ära, ja mitme aasta pärast hakatakse ka Läänes kahtlustama, kas sõjaline lahendus oli ikkagi õigustatud.

Sedapuhku oleks ehk targem teadvustada (George W. Bushi ja Tony Blairi innukatele kõnedele vaatamata), et käivitunud kampaania mõte ei ole “vabaduse kindlustamine” ega “demokraatia levitamine,” vaid metoodilise terrorismivastase võitluse algus, mille sihtmärgiks ei ole riik ega rahvas, vaid üks kindel rühmitus nimega al-Qaeda. Ja seega tunnistada, et tsiviilisikute hukkumine Afganistanis on vältimatu ja on selleks samaks collateral damage-iks, mille tekkimist üritatakse eirata.

11. septembri sündmused näitasid, et keegi vihkab tõsiselt USA-d. Nüüd oleks õige aeg mõelda rahulikult, kes ja mille eest vihkab ning ja kuidas edaspidi vältida nii karme vihaavaldusi. Vägivald ei pruugi olla efektiivne. Piiratud vägivald kindla rühmituse vastu on parem. Kõige parem on tõsine uurimus konflikti põhjustesse ja kui mitte tegeliku poliitika, siis vähemalt retoorika muutmine lääneriikide välissuhetes.

Evelyn Berg on Tartu Ülikooli politoloogia osakonna magistrant