Evelin Samuel: Elu on täpselt selline, milliseks me ta mõtleme
Kõik, kel vähegi võimalust ja tarkust, lasevad Eestist jalga, lapsed on näljas, koolid pannakse kinni, eestlane on õel, majandus kiratseb, aga nöör kaela ümber tõmmatakse veel enam koomale, poliitikud valetavad ja presidendipaar ei oma enam üldse ülevaadet, millises olukorras rahvas tegelikult elab.
Sama mõtteviis paistab olevat ka ettevõtluses, just selles valdkonnas, mis suudaks reaalselt elukvaliteedi materiaalset poolt parandada. Arengufond viis hiljuti läbi esimese rahvusliku ettevõtlusuuringu, millest selgus, et Eestis on huvi ettevõtluse vastu kõrge, ent jätkusuutlikkus madal. Eesti ettevõtjaid iseloomustab vähene ambitsioonikus – ootused äri kasvule jäävad alla ka näiteks Läti, Leedu, Rumeenia ja Iirimaa ettevõtjate kasvuootustele. Enamik siinseid ettevõtjaid ei näe ka turu laiendamise võimalusi.
Nii et suremegi välja?
Ma ei ütle, et need hinnangud oleksid valed. Tõsi puha. Aga elu elamisväärsus on peidus meie oma peas. Ma ei räägi siinkohal neist, kes ongi tõeliselt hädas. Pean silmas valdavalt populaarset mentaliteeti normaalselt toime tulevate seas – õpitud abitust. Miks me ei saa hakkama? 30 aastat tagasi, mil puudusid nii raha kui igasugune eluks vajaminev kaup, vabadus ja võimalused, olime ju äraütlemata leidlikud, igal oli oma aialapp või sugulased maal, ka kõige keerulisemale tehnilisele probleemile leidus teinekord isegi ulmevaldkonda kuuluv lahendus.
Mulle näib, et me pole lihtsalt veel kohanenud uue olukorraga. Infoühiskonna ajastu on olnud veel sedavõrd lühike, et me pole õppinud kaitsma ennast saabuva infotulva eest ega seda filtreerima, me ei oska seda adekvaatselt hinnata. Igast infokanalist kostuv valimatu ja lakkamatu kriitika ja ving sunnib meid uskuma, et oleme hädas ja pääseteed pole.
Psühholoogia jagab inimese meele sisuliselt kaheks: teadvus ja alateadvus. Teadvus kogub kokku tema käsutuses oleva reaalse info (meedia, naabrinaise jutt, netikommentaarid, nutt ja hala), ning saadab selle alateadvusesse, kus see salvestatakse, luuakse seosed ning võetakse kasutusse. Alateadvus kujundab välja selle põhjal meie isiksused, tõekspidamised, hinnangud, käitumismudelid ning modelleerib teadvuselt saadud info ümber tunneteks.
Erinevalt teadvusest, puuduvad alateadvusel aga filtrid: ta ei analüüsi saadud infot, vaid täidab teadvuse poolt saadud käske. Ehkki sul on kõrgem haridus ja metsik töökogemus, on sinu palk siiski madal ning sa otsustad, et ei vääri riigi või tööandja meelest rohkemat. Sinu alateadvus konverteerib otsuse ümber hoobilt madalaks enesehinnanguks, mis kujundab ka sinu edasise käitumismudeli. Edasi väljendad juba ise teistele, et sa pole midagi väärt. Tõenäoliselt jääb maailm seda uskuma, sest kes sind ikka paremini peaks tundma kui mitte sina ise. Ja süüdi jäävad paraku need teised, kes sind piisavalt ei väärtusta.
Nõiaring? Ei ole. Me oleme palju tugevamad kui võiks esmapilgul arvata. Nii nagu sportlased arendavad oma füüsist vastavalt spordialale, on võimalik ka vaimu kujundada. Alateadvus on nagu täideviiv võim, viies küsimata ellu kõik ülesanded, mille teadvus on talle edastanud. Alateadvus ei tee vahet fantaasial ja reaalsusel, puudub ka ajamõõde. Seega, luues kujutluspilte tulevikuks, käsitleb alateadvus seda reaalselt hetkel toimuvana. Luues endale vastava kujutluspildi, et saad kõigi ettetulevate probleemidega hakkama, programmeerib alateadvus sellise mustri sinu isiksusse. Muutused ei toimu aga üleöö. Uue minapildi loomine tähendab vanadest harjumustest vabanemist, senisest dogmast teadlikult lahti laskmist, tahtejõudu ja järjepidevust. Eelkõige aga tahet ennast.
Elu on täpselt selline, nagu sa arvad. Lihtsalt mõtle välja, milline see sinu jaoks olema peaks. Ja ära unista miljonist – see on kaduv väärtus. Kaalu parem, mis su hinge toidaks ja millega tahaksid oma päevi täita. Kui sa tahad elada väärt elu, siis otsusta nii.
