Evelin Kivimaa: Kähkukas poliitikuga

 (125)
Evelin Kivimaa: Kähkukas poliitikuga
---

Mida poliitikud tahavad minust kui valijast? Püsisuhet või kähkukat? Vahel näib, et kui olen sedeli valimiskasti libistanud, ongi suhe läbi. Tšau-pakaa, järgmiste valimisteni!

Kuivõrd üks võimalik õnne valem on hea tervis pluss halb mälu; siis oleks poliitikule eriti sobiv, kui pärast iga valimistekähkukat tabaks mind osaline mälukaotus. Sel moel oleks iga mu taaskohtumine poliitikuga õrn ja õnnelik nagu vastarmunul. Kui mälust on pühitud kõik seniolnu, poleks mul ju vähimatki kihku esitada tülikaid arupärimisi. Rääkimata süüdistustest, et poliitik on mind petnud. Valetanud. Jätnud lubadused täitmata.

Ent mul ei ole mälukaotust. Mida ma – oma probleemidega üksi jäetud, hüljatud ja raevunud – pean siis tegema? Valima järgmise erakonna ja nautima uusi poliitilisi mesinädalaid? Põhjust selleks ju oleks.

Mu isiklik eelistus on roheline mõtteviis. Kuid ma olen pettunud, sest mu valitud erakonna juhi hääl on olnud liiga vaikne mulle olulistes küsimustes. Kas kuuled, Marek, tark ja kaval mees nagu kobras, ma olen sinus pettunud! Miks sa ei mürista kõuehäälel Eestisse tuumajaama ehitamise vastu, mille üliohtlike radioaktiivsete jäätmete lekkimist peaksid mu lapselapselaste järeltulijad kartma aegade lõpuni? Miks ei värise maa sinu sammudest, kui sa lömastad loodust mürgitavad põlevkivijaamad, mis mädavistrikena inetavad Ida-Virumaa õitsvat palet? Miks, miks...

Aga ega siis mina üksi! Pettumusi on pidanud taluma ka teiste poliitikute valijad. Mäletad, Edgar, kuidas sa, ise vanem mees, kelkisid nagu poisike: et olgugi Eesti riik vaene, Tallinna linnal on raha küll? Nüüd vaatab mu sõimeealine laps õhtupäikest läbi aknaklaasi: kokkuhoiurežiimile sunnitud lasteaed on lühendanud söögitädide tööaega ning üksainuke õpetaja ei jõua puht-füüsiliselt rühmatäit rüblikuid õueriidesse pakkida.

Või mäletad, Andrus, sportlik sell, kui uljalt sa lubasid upitada Eesti pjedestaalile viie rikkaima Euroopa riigi hulka? Palun, räägi seda juttu nüüd uuesti, rohkem kui viiekümnele tuhandele Eestimaa töötule, kelle arv aina kasvab.

Ja mäletad, Mart, kaisukaruna muhe habemik, kui usinalt sa Gruusia vahet müttasid, et anda head nõu sealsele presidendile Mihheil Saakašvilile? Miks sa sellest enam eriti ei räägi; nüüd, kui Miša koperdab ühest ämbrist teise?

Tõepoolest – nii mõnigi pettunud valija võib tunda, et poliitik on teda lihtsalt ära kasutanud, et võimule saada. Aga kas uude poliitsuhtesse hüppamine oleks lahendus? Võib-olla tõesti on see eelmisest küpsem ja õnnelikum. Aga võib-olla mitte. Ja mis siis, kui ka uus valik lõpeb pettumusega? Hopsti järgmisesse suhtesse? Ja seejärel järgmise järgmisesse? Kui kaua niimoodi võib? Ma ei taha!

Vahest põhjustab mu tahtmist osaliselt ka see, et ma olen naine. Ja kui meestele – öeldavasti – on bioloogiliselt loomuomane külvata oma seemet võimalikult paljudesse partneritesse; siis naistele – öeldavasti – on loomuomane kinnistuda ühe mehe sperma külge. Et rajada püsisuhtele tulevikku, mis oleks järglastele võimalikult turvaline.

Seega loodan ma kõigele vaatamata, et ka poliitiku ja valija vahel on võimalik püsisuhe. Tugev ja kestev vaimne side, võrreldav tundega, mille ajel keskaegne rüütel läks üha uutele ohtlikele retkedele. Teades ise vägagi hästi, et iga ettetuleva heitluse lõpp võis olla vigastus või kuulsusetu kõngemine ajaloo ääremaadel. Aga võis olla ka kangelastegu rüütli südamedaami hüvanguks!

Ent kas selline tunne on tänapäeval üldse võimalik? 21. sajandil, mil üheööseks juhusliku partneriga (soovitavalt kondoomi kasutades) on sama iseenesestmõistetav tegevus nagu sittumine.

Ma loodan kogu oma naiseloomuse jõuga, et on. Ja omalt poolt olen valmis alla neelama nii mõnegi pettumuse, kuni ma usun, et poliitik soovib minu kui valijaga püsisuhet ning tegutseb õilsal ajendil.

Parimal juhul tegutsevad ju poliitikud (nagu ka luuletajad, keevitajad ja kõik teisedki inimesed) loomistungi ajel, millest nii kaasakiskuvalt rääkis mullu sügisel Von Krahli akadeemias spirituaalne õpetaja Andrew Cohen, üle 20 aasta loenguid pidanud ameeriklane. Coheni järgi on loomishoos – ja ka orgasmihetkel – igaüks osaduses universumi loomise energiaga, mis ligi 14 miljardit aastat tagasi vallandus nagu Suur Pauk. Siis, kui eimillestki tekkis midagi.

Mõtelda – mis oleks saanud meie maailmast, kui Suur Pauk olnuks vaid jumalik kähkukas? Ja jumal oleks kasutanud kondoomi?