Naistearstide seltsi president Helle Karro on ajakirjanduses juba põhjendanud haigekassa rahastatava abordi vajalikkust, leides, et vastuolu naise enesemääramisõiguse ja loote eluõiguse vahel jääb püsima ning et abort on ühtlasi soolise võrdõiguslikkuse küsimus.

Samuti on oma seisukoha avalikult välja öelnud seksuaaltervise liit, juhtides tähelepanu stereotüüpsetele soorollidele, mistõttu Eestis nähakse raseduse vältimist ainult naisi puudutava probleemina.

Tõepoolest, see ongi asja tuum, mis kipub abordidiskussioonis tagaplaanile jääma. Meeste roll ja vastutus seksuaalsuhetes ja raseduse vältimises jääb selleteemalistest aruteludest tavaliselt välja.

Aborti nähakse isoleerituna seksist, otsekui jääksid naised rasedaks pühast vaimust. Ometi eelneb abordile seksuaalvahekord ja alles selle tagajärjena soovimatu rasestumine. Kusjuures soovimatu võib see olla nii mehe kui naise vaatevinklist.

Õigupoolest meenutab avalikkuse hoiak seksuaalsuse ja abordiga seotud teemade suhtes neid ammuseid aegu, mil meeste seksuaalsed privileegid (mida iseenesestmõistetavalt kahtluse alla ei seatud) õigustasid naiste seksuaalset ärakasutamist ja “abieluliste kohustuste” täitmatajätmine võis olla piisav põhjus abielu lahutada.

Kõik, mis oli seotud naudinguga, kuulus mehele, aga tagajärjed, vastutus ning ühiskondlik hukkamõist naisele. Kuigi tänapäeval peab Eesti end tsiviliseeritud Euroopa riikide hulka kuuluvaks, on paljud suhtumised, sealhulgas ka sooliste ja seksuaalsuhete valdkonnas, pärit möödunud aegadest.

“Mina pean seksi saama” — nii võiks iseloomustada paljude meeste hoiakut. Tarvitseb vaid heita pilk vastavateemalistesse internetifoorumitesse, et selles veenduda. Mis tuleb “pärast”, see mehi ei huvita.

Sellesama “meheliku vajaduse” loogikaga õigustatakse Eestis ju ka prostitutsiooni olemasolu. “Mehelikud vajadused” on piisav põhjus, et panna naised neelama karpide kaupa rasestumisvastaseid tablette või — kui need alt veavad — pöörduma abordi kui viimase päästja poole.

Mitte et naised ise ei vajaks seksi, kuid nad peavad paratamatult silmitsi seisma ka tagajärgedega. Teisalt on valdav enamik efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid mõeldudki naistele ja meeste valikud selles valdkonnas on üsna piiratud. Aga nad on siiski olemas, iseasi, kuidas neisse suhtutakse.

Näiteks kondoomi peetakse nii ebamugavaks ja naudingut vähendavaks vahendiks, et seda võrreldakse kummikinnastes seksimisega. Ja enamasti ongi meestel mugavam loobuda pigem kondoomi kasutamisest kui omaenda seksuaalsest naudingust, veeretades vastutuse naise habrastele õlgadele.

Samuti ei ole naisel alati võimalik vältida soovimatut seksuaalvahekorda ja seega ka selle tagajärgi. Kõige kaitsetum soovimatu seksuaalvahekorra ees on naine abielus olles. Sellele viitab ka väljend “abielulised kohustused”, mis on elujõus tänapäevalgi. Sageli on naised vahekorras kartusest, et mees läheb teise naise juurde, püüdest mehele meeldida ja veel sajal muul põhjusel.

Eestis domineerib arusaam seksuaalsetele privileegidele toetuvast mehelikkusest. Seda ei ole kõigutanud ka soolise võrdõiguslikkuse edendamise püüded, mida sageli naeruvääristatakse. Kõnealust mehelikkuse mudelit võimendab ka meedia, mille kaudu loodud kuvand mõjutab eriti noori. Kui aborti on meedias käsitletud ainult naisi puudutava probleemina, unustades ära meeste rolli, siis ei saagi ju mõtlemisviis muutuma hakata.

Kui meestele on seks nii oluline, siis miks ei taha nad võtta vastutust selle tagajärgede eest? Näiteks kondoomi kasutamine ei nõua mingeid eriteadmisi ja paksu rahakotti, küll aga eeldab suhtumise muutmist, mis teatavasti ongi kõige raskem. Sest traditsioonide ja tavauskumuste võim on suur ka veel praegu, 21. sajandi infoühiskonnas. Või riivaks vastutuse võtmine mehelikku uhkust ja eneseväärikust?