EV100 peret| Mailis: meil tekkis juba internetis armastus. Ma poleks kunagi uskunud, et need asjad võiksid nii käia!
Kohtume Mailise ja Gretaga ühel talvisel hommikupoolikul Tallinnas. Ema ja tütar on tulnud Prantsusmaalt Eestisse, et külastada Greta vanemat venda ja vanaema. Eriti ootab esimeses klassis õppiv Greta kohtumist oma Eesti koolikaaslastega, sest ehkki ta käib igapäevaselt Val Guermantesi algkoolis, õpib ta samal ajal Viimsi koolis, sest Greta on eesti tüdruk.
Kuidas teie rahvusvahelise pere lugu alguse sai?
Greta: Issi tuli Eestimaale, sest see on nii tore maa, siis emme ja issi kohtusid, nad hakkasid rääkima ja siis kohe tuli armastus. Aga ... mind ju ei olnud siis veel, ma ise ei mäleta seda lugu tegelikult. Emme, kuidas see täpselt oli?
Mailis: Greta isa Gerhard tundis siis, kui ta veel ei olnud Greta isa, ehk juba üksjagu aastaid tagasi, Eestimaa vastu suurt huvi. Ta otsis endale siiatuleku ajaks reisijuhti ja minu sõbranna, kes teadis, et minu alaks on saksa keel, viis meid internetis kokku. Edasine käis kõik saksa põhjalikkusega – me planeerisime seda tema reisi interneti kaudu kuu aega ning kõik oli tal Eestimaa kohta välja uuritud, hiljem selgus, et lausa välja prinditud. Meil tekkis juba internetis armastus. Ma poleks kunagi uskunud, et need asjad võiksid nii käia! Aga just nii läks ja tegime koos kogu Eestile ringi peale. Ma sain tänu saksa mehele oma armsa kodumaa kohta nii palju teada. Ma polnud enne Gerhardiga kohtumist käinud ei Peipsi ääres ega Kuremäe kloostris. Sõitsime läbi kogu põhjaranniku, alla Petserini välja. Käisime Võrumaal, Tartus, Pärnus. Ja alati, kui me nüüd kõik koos Eestis käime, võtame ette minu ja Greta kodumaa avastamise. Paljud saared, nt Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Kihnu, Vormsi, ja igasugu muud erilised paigad oleme koos läbi käinud. Armusime Gerhardiga väga ruttu, kuid abiellusime alles aasta pärast ja siis kolisime Prantsusmaale, sest Gerhard oli seal 2003. aastaks juba kaheksa aastat töötanud. Abiellusime aastal 2004.
Greta: Aga mina sündisin ikka Eestimaal! Ja pärast seda läksime Prantsusmaale tagasi.
Mailis: See, kuidas meie Greta sündis, oli üks kurioosne lugu. Lapseootuse ajal elasime tegelikult juba Prantsusmaal. Tema sünnitamiseks tulime kaks kuud enne tähtaega Eestisse, sest selgus, et oleksime pidanud ennast Prantsusmaal sünnitushaiglasse kirja panema juba väga varakult – enam-vähem siis, kui rasedust planeerisime. Aga minu arst ei taibanud seda eraldi mainida ja mina jälle ei osanud selle kohta küsida. Ja selguski tõde, et meid pole kusagil kirjas, alles kaks kuud enne maikuu sünnitustähtaega. Aega sünnitusmajja pakuti aga alles detsembriks!? No ei jõua ju nii kaua oodata! Minu prantsuse arst teatas seepeale, et pole vaja muretseda, kui läheb sünnitamiseks, kutsume aga erakorraliselt helikopteri ja küll saab. Aga ma olin siis juba ju 45-aastane! Ma ei saanud sellist ristki võtta. Mul oli selleks ajaks kolm last olemas ja teadsin, kuidas asjad võivad minna. Sellepärast valisingi Greta ilmaletulekuks Eesti ja ma olen selle otsusega väga rahul. Pelgulinna sünnitusmaja personalile olen siiani eriti tänulik. See on ilus ka, et Greta Eestis sündis.
Greta: Ja mul on kolm suurt Eesti venda. Margus on 30, Andrus 28, Silver 27 ja mina ise olen 7. Margus on kõige tugevam, tema võtab mind käte vahele ja viskab õhku. Siis on mul tunne, et ma lendan taevas. Silver elab Eestimaal, temale läheme külla ja vanaemale ka, Andrus elab meie juures ja Margus Pariisis.
Kuidas te uuel maal kodutunde lõite? Teil polnud ju seal kedagi ees.
Mailis: See oli nagu saatuse sõrm, et just Prantsusmaale sattusime. Meie Gerhardiga suhtlesime omavahel saksa keeles. Minu poisid ei osanud aga sõnagi saksa keelt, sest nemad õppsid Prantsuse lütseumis ja olid seal võõrkeeltena õppinud prantsuse, inglise ja vene keelt. Kuna Gerhard sai endale töökoha Prantsusmaale, oli sisseelamine sellevõrra lihtsam, et poisid said minna Prantsusmaal kooli ja mina jätkata seal tõlgitööd. Koolisüsteem on seal muidugi pisut teistsugune ja üldse võtavad kõik asjad Eestiga võrreldes ikka väga kaua aega. Neljateistkümne aasta eest augustis me ennast seal sisse seadsime, aga poisid said kooli alles oktoobris. Vanim poeg läkski erakooli, sest riiklikku kooli saamise otsuse ootamine oli juba liiga pikale veninud. Naljakas, et koolis on seal paljud asjad, ka klassinumbrid, meiega võrreldes täitsa vastupidi. Kui Greta, kes käib samal ajal koolis nii Prantsusmaal kui ka Eestis, on Eestis esimeses klassis, siis Prantsusmaal on neil sellises vanuses laste klassidel tähekombinatsioonid. Kui Greta jõuab seal kuuendasse, on ta kuuendas mõlema maa koolis. Järgmisel aastal aga, kui ta peaks minema meie mõistes seitsmendasse, on Prantusmaal hoopis viies klass ja põhikooli lõpus oled kolmandas klassis. Üheteistkümnes on neil teine klass, viimane, meie kaheteistkümnes, on seal aga lihtsalt lõpuklass.
Mille poolest erineb kahe maa inimeste suhtumine lastesse ja peredesse?
Mailis: Mind üllatab mõni asi Prantsusmaal siiani. Võiks ju mõelda, et seal on selline mõnus nautlev elustiil, neil pole ju fraasigi „tere hommikust”, neil on „bonjour” (tere päevast). Aga lapsed! Sellist hommiku vahelejätmist seal neile küll ei lubata. Koolisüsteem on ääretult range ja lapsed käivad nagu nööri mööda. Nad viiakse kooli pool 9. Lasteaiaeas lapsi saab viia ka juba enne koolipäeva algust lastehoidu, aga mina nii vara ei viinud. Pool üheksa, kui Greta läheb, algab kool.
Koolisüsteemis on kolm organistasiooni. Üks on lapsehoid. Teine on siis õpetaja, kes tegeleb ainult tunniandmisega. Kui aga laps tahab tualetti minna, tegeleb sellega abiõpetaja. Kell pool 12 tuleb toitlustusorganistasiooni esindaja, kes viib lapsed teise majja sööma ja toob ka tagasi. Õpetaja jätkab poole kahest poole viieni õppetööga. Pärast poolt viit võib laps jääda lapsehoidu, mis on avatud poole kaheksani. Aga ma ei kujuta ette, et viiksin oma lapse kell 7 kooli – lükkaksin ukse vahelt sisse ning võtaksin sealt kell pool kaheksa õhtul, et tal siis kõht täis sööta ja ta kohe voodisse panna, sest järgmisel päeval on vaja taas varakult kooli jõuda. Koolikohustus algab kolmeaastaselt. Mudilased seal päevaund ei maga. Kolmestel on plastmatid, võib ka enda padja võtta. Kui nad pisut magavadki, siis riietes, aga neljaselt pole enam mingit magamist. Lapsed on nii väsinud!
Mis veel laste kasvatamise juures eestlannat imestama paneb?
Mailis: Prantsusmaal viivad emad oma lapsed juba kahe ja poole kuuselt lapsehoidjate juurde, et saaks tagasi tööle minna. Lapsehoidjatel on korraga kolm-neli last hoida. Imestasin, et kuidas nad siis lapsi rinnaga toidavad, aga prantslannad ei annagi tavaliselt lastele rinda. Ma ei julgenud lõpuks enam teiste emade käest küsidagi, et kas sul piima on. Mind vaadati nagu hullumeelset sellise küsimuse peale.
Olin prantsuse emadest erinev selles mõttes, et toitsin ise, jalutasin ise, olin beebiga kodus ja nautisin emadust. Ma püüan ka lapse koolipäevi mitte liiga pikaks venitada, ei vii teda Prantsusmaal nii vara kooli ega jäta lapsehoidu pärast koolitundide lõppu. Pärast prantsuse koolipäeva lõppu teeme internetipõhiselt Stuudiumis Viimsi kooli tunnid ja kodused ülesanded, sest Greta käib paralleelselt Viimsi koolis.
Eestis olles on Greta saanud ka kaks korda koolis kohal käia, laste ja õpetajaga tutvuda. Talle väga meeldib..
Greta: Mina igatsen seal oma Eesti klassi, mulle väga meeldib siin kooli minna. Seal (Prantsusmaal) viiakse mind väravasse.
Mailis: Jah, lapsed tuleb üle anda väravas ja vanematel kooli territooriumile üldiselt asja pole, isegi jõulupeole mitte. Eriti karmiks on seal mindud pärast neid terrorirünnakuid. Ometigi olen suutnud multikultuursusega harjuda.
Kuidas multikultuursusega kohanemine läks?
Mailis: Alguses olin hästi mittetolerantne. Mul oli esialgu isegi veidi kõhe tunne, et kas seal valgeid inimesi üldse on, sest erinevaid rahvuseid on ikka väga palju. Aga elu teeb omad korrektiivid. Ühel minu pojal on armas kongolannast naine ja minul nüüd ka lapselaps.
See elumuutus on teinud minust väga tolerantse inimese. Minia on veel noor. Ta isa on diplomaat, kes elab Londonis, ja oma ema, kes elab Kongos, pole ta näinud kümme aastat – seega kutsub ta mind emaks. See on väga armas. Aga nii nagu mina pidin kohanema oma poja valikuga, tuli ka minu emal ju kohaneda sellega, et läksin sakslasele mehele ja Prantsusmaale elama. Erinevalt eestlastest on prantslased väga tolerantsed ja eks me oleme näinud ka, kuhu see on viinud. Sakslased muide ei ole minu meelest sisserännanute suhtes nii leplikud.
Kodus on meil tarvitusel neli keelt. Abikaasaga räägime saksa keeles (ta õpib pisut ka eesti keelt), mina lastega eesti keeles ja mees Gretaga saksa keeles. Minu vanema pojaga räägib Gerhard inglise keeles ja noorematega prantsuse keeles. Minu jaoks oli alguses imelik, et inglise keelega polnud Prantsusmaal midagi peale hakata, aga suured rahvad, antud juhul siis prantslased, tõepoolest eriti teisi keeli ei räägi. Prantslastega saab rääkida ainult prantsuse keeles, eestlaste keeleoskus on sellega võrreldes ikka rikkalik.
Mida ma olen Prantsusmaal märganud ja mis võiks ka meil nii olla – lahutatud vanemad jagavad lapse eest hoolitsemist minu meelest võrdsemalt. Vanemad püüavad isegi oma uued elukohad lähestikku sättida, et laps saaks suhelda mõlema vanemaga. Lapse perekondlikke sidemeid oma vanemate ja nende sugulastega hinnatakse kõrgelt ka pärast vanemate lahutust.
Kuidas eestlaseks olemise tunne sinu puhul võõrsil elades muutus?
Mailis: Ma teadvustan enda eestlust võõrsil elades rohkem. Mul on seal ikka Eesti kaart seinal, Eesti lipp toas, meil on laual võimalikult tihti Eesti toit. Tähistame Eesti tähtpäevi ja teeme nende puhul alati ka Eesti rahvustoite. Ma olen muutunud leplikumaks, tolerantsemaks ja rahvustunne on just seal elades kuidagi eriti tugevaks läinud. Ma püüan Gretale pakkuda eestikeelset haridust, isa poolt on tal saksa keel, ta kasvab Prantsusmaal ja koolis räägib prantuse keeles.
Paljud sisserännanud tahavad ruttu oma kodumaa elu ja isegi emakeele seljataha jätta. Olen näinud ka sellised eesti vanemate lapsi, kes võõrsil väga ruttu eesti keele ja sellegi, et nad on eestlased, ära unustavad. Ma ei tahtnud, et see meiega juhtuks.
Kui Greta sai kolmeseks, tundsin, et laps peaks saama ikka omavanustega ja oma keeles ka suhelda. Kujuneski niimoodi välja, et juba viiendat aastat käivad meie juures koos väikesed eesti lapsed ja tähistame koos Eesti tähtpäevi. Meie tänava prantslased juba teavad, et mardipäeva paiku on nende tänaval sündmus, mida nemad kutsuvad Eesti halloween'iks. Ja kui meie lapsed mardipäeval peredesse viljateradega õnne puistasid, kogus üks prantslanna kõik terad portselantopsi ja ütles, et ega õnne ei tohi ju ometi kokku pühkida ja minema visata!
Ma olen mõnes mõttes ju vana ema võrreldes selle ajaga, kui mul poisid väikesed olid. Olen küll rohkem väsinud, aga oskan nüüd hoopis rohkem oma lapse arengut märgata. Seda, kuidas üks laps kasvab, kuidas kujunevad tema arusaamised ja maailmapilt. Ja ma saan aru, kui suur roll on ikka vanematel selles, kuidas laps areneb ja millised tõekspidamised omaks võtab.
Greta, kes enam vestlusest ei huvitu, proovib nüüd Viimsi kooli aulas esimest korda elus mikrofoni laulda. Tüdruk laulab hingestatult enda tehtud lugu Eestimaast. Mõtlen, et selliseks siis ongi kasvamas üks osa meie uuest põlvkonnast, kes kujundab arusaamist eestlusest järgmise saja aasta jooksul.
Missuguse laulu Greta ise oma kodumaast tegi ja kuidas ta meid mitmes keeles tervitab, seda vaata videost SIIT!
