Eutanaasia: kui tahad surra, pilguta 2 korda

Debatt eutanaasia üle Eestis praktiliselt puudub ja võib ju küsida, et miks peakski seda arutama seni, kuni keegi pole näidanud üles initsiatiivi legaliseerimaks arsti abi enesetapu sooritamiseks. Kuid sel kuul Inglismaal toimunu näitab, et teema võib väga järsku päevakorda kerkida ja otsustatud saada, enne kui ühiskond reageerida jõuab.

Independent kirjutas, et 10. augustil andis Londoni kohtunik loa lülitada välja üht 19aastast poissi elus hoidev aparatuur kaks nädalat pärast seda, kui ta kaotab oma viimase vahendi välismaailmaga suhtlemiseks — võime liigutad vasakut silmalaugu. Ravimatut haigust põdev noormees kaotas järjest võime ennast liigutada ja kõnevõime, suutes ainult suure varbaga arvutit käsitleda. Seejärel kadus ka see. Soovist oma lõppu kiirendada andiski ta teada silmalau liigutamisega. See võime on samuti arstide hinnangul peagi kadunud.

Inglismaal, nagu ka Eestis ja enamikus riikidest, on eutanaasia seadusevastane. Eranditeks on Holland, Austraalia ja USA Oregoni osariik (kõikjal oma nüanssidega). Oluline oleks ära tuua ka üks eutanaasia definitsioonidest (autoriks saksa õigusteadlane Karl Engisch): Eutanaasia on kaastundest põhjustatud, tahtlikult toimepandud tegu, elu lühendamine ravimatute valude või vaevuste olemasolul ja surma suhtelises läheduses (nn. terminaalses seisundis).

Paljudele meenub ainsa seosena eutanaasiaga kurikuulus doktor Kevorkian sealt samast Oregoni osariigist, kes muutus eutanaasia-pooldajate liidriks USAs. Doctor Death, nagu teda juba aastakümneid tuntakse, ehitas oma viimaste dollarite eest 1989. aastal “enesetapumasina” ja järgmisel aastal 4. juulil suri selle abil esimene patsient, Alzheimeri tõve all kannatanud naine. Sama aasta lõpus lõppenud kohtuprotsess mõistis Kevorkiani õigeks, kuid arstilitsents võeti talt ära. Sellest hoolimata hakkas järjest enam parandamatuid haigeid tema juurde tulema ja tema juurest abi saama. Kaheksa aastat hiljem on tapetuid juba 100. Eelmisel aastal, pärast kümneid luhtunuid protsesse, mõistetakse ta süüdi ja pannakse vangi, kust ta võib pääseda juba viie aasta pärast.

Ahjaa, “enesetapumasin”: ehitatud kodus ja garaazhist leitud juppidest lubas patsiendil ise “päästikule vajutada”. Tilgutist hakkas nupule vajutamise järel tilkuma patsiendi sügavasse koomasse saatev droog. 60 sekundi pärast lülitus tilguti automaatselt üle teisele vedelikule, mis südametegevuse seiskas. Valutult.

Teemaga seostuvad kümned eetilised ja juriidilised küsimused. Teema tahaksid teistest sõltumatult lahendada nii arstid kui advokaadid, nii patsiendid kui poliitikud. Ühiskondlik kokkulepe on siiani Eestis saavutatud põhiliselt ainult vaikimises. Arstid tunnistavad eraviisiliselt ja anonüümselt, kuidas tihti neilt patsiendid surma paluvad. 1998. aastal selgitas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant Sirle Karu anonüümse küsitluse abil, et enamik arstidest pooldab eutanaasia legaliseerimist, kuid ei soovi ise selles osaleda. Kas haiglad võtavad siis ühtlasi tööle timukad?

Ükskõik, kuidas seda nimetada: eutanaasiaks, halastussurmaks, enesetapul abistamiseks, on debatt teema üle sama aktuaalne ja oluline kui näiteks abordi või surmanuhtluse üle. Elu ja surma vahekorraga seostuv praktika tekitab alati vastasseise. Oluline oleks konstruktiivne arutlus eutanaasia võimaliku legaliseerimise piiride üle (näiteks on olemas aktiivne ja passiivne eutanaasia).

Ja oluline oleks leida vastus küsimusele, kas ravimatult haige inimese silmalau liikumine demonstreerib teadlikku enesetapuotsust.