Räägitagu pealegi, et laulupidu on ikka see kõikse õigem Eesti rahvuskultuuri lipulaev, eestlasi tõeliselt ühendav sündmus jne - aga no kui palju sellest tegelikult räägitakse? Kas Sõnumileht kirjutaks esiküljel, et Vaike Uibopuul on hääl ära? Arutleks Ekspress eal selle üle, kas Kuno Areng on homo? Kus ilmuks foto shokeeritud Ene Üleojast, kelle ridiküli toll äsja läbi otsis? Seda juba ei ole. Kedagi ei huvita. Vähemalt ajakirjanduse meelest mitte.

Konkursid on tegelikult juba olemuslikult põnevamad. Küsimus “Kas Jaan Kross võidab Nobeli preemia?” kordub ju lolli järjekindlusega igal aastal samamoodi kui arutlus “Kas Eesti võidab Eurovisiooni”. Ometigi ei kuule me nädalaid enne zhürii otsust Krossi vastuseid “Noh, ega ma võidule mõtle, tore, kui esikümnesse tuleks”. Kross ei ütle juba ammu sel teemal midagi. Ega rahvalegi Nobel sääraselt korda läheks kui Eurovisiooni esikoht. Nobeli võit ja preemiamiljonid tulevad ikkagi ühele inimesele, kelle peale eestlane on pigem kadegi (no mida teeb vana mees niukse summaga?!) kuid Eurovisiooni võidu puhul korraldab Eesti järgmise lõppvõistluse, mis tähendab taas üht korralikku rahvaüritust.

Siinsamas Lätis ei teata aga Eurovisioonist suurt midagi ja võibolla peaks meie säravaimad artistid Eda-Ines ja Maarja-Liis, helilooja Priit Pajusaar ning poetess-stilist Jana Hallas minema lõunanaabritele selgitama, kui võimsalt suudab estraadifestival väikest rahvast ühte liita. Laima Vaikule sellega ilmselt toime ei tuleks, aga tänavu saldejumpse esindaval karismaatilisel Brainstormil on tugevad eeldused Eurovisioonibuumi vallandamiseks ka Lätis.

Emadepäeva varjutab Eurovisioon sel nädalavahetusel kindlasti. Millal ületab Eurovisiooni teleülekande vaatajate arv seni veel eespool olevad presidendi vastuvõtu ja olümpiamängud?

Kindlasti ei jää laulupeod veel niipea vaid hingestatud väliseestlaste ürituseks ega muutu Rein Langi ennustatud Oktoberfestiks ja kuna üritus ei toimu igal aastal, täidavad meeletud massid jätkuvalt kõik pikad pingid ja murulapid.

Aga noored - millal tunnete te end rohkem eestlasena (kui üldse), kas ikka laulupeo või juba Eurovisiooni ajal? Või on rahvustundest rääkimine aut, daun ja varsti on enamusel rahvast (raffast?) sellest poogen, suva, savi jne.