Euroskepsise asemel tuleb Euroopa Liidus jõuliselt jätkata

Lennart Meri on öelnud: „Tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Liidus samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris.“ Täna, kui Eesti on Euroopa Liidus olnud seitse aastat, on rahva seas tunnetatav mõningane skepsis Eesti positsiooni osas antud ühenduses.

Äsja tähistatud Euroopa päev andis ajendi mõtiskleda Eesti situatsiooni üle selles võimsas ja paljusid valdkondi hoomavas ühenduses.

Maakaardile tõmmatud riigipiirid seavad Eestile piiranguid, kuid see ei tähenda seda, et meie, eestlaste, mõtted peaksid ulatuma kõigest sellele 45 227 ruutkilomeetrile. Eesti positsiooni Euroopas ei maksa ega saa alahinnata. Oleme alati olnud osa sellest. Seda on takistanud vaid võõrvõimud, kuid nagu näha, tulutult.

Tihtipeale tundub, et Eesti kuulumist Euroopasse ja Euroopa Liitu peetakse enesestmõistetavaks, nagu oleks Eestit sinna alati avasüli oodatud. Muidugi üritasime Euroopa Liiduga liitudes suunduda sinna, kuhu tegelikult pidime kuuluma, kuid see nõudis kõvasti tööd. Läbirääkimised algasid peaaegu 10 aastat enne seda, kui Eesti liitumislepingule ametlikult alla kirjutati. Tuleb hinnata meie diplomaatide tööd, kes suutsid ühendusele tõestada, et tol ajal nii noor riik nagu seda Eesti oli, sobib Euroopa Liitu.

Pole mõtet arutada selle üle, mis oleks saanud siis, kui Eesti oleks valinud suuna, mis oleks meid Euroopa Liidust kaugendanud. Vastupidi, tuleb arutleda selle üle, kuidas oma positsiooni liikmesriigina veelgi paremini ära kasutada ning võimalusi suurendada. Euroopa Liit ei vaja Eestit vagunina, mida liit vedurina lihtsalt enda järel enda valitud suunda veab. Loomulikult poleks sellest kasu ka Eestile. Olles saavutanud Euroopa Liidus maksimumi ehk kuuludes ka selle rahaliitu, tuleb meil antud positsioonidele kuulumist õigustada.

Küsimusi, kas peaksime panustama Euroopa Liidu finantsstabiilsusfondi, on mõttetu püstitada. Eesti on allkirjastanud liitumislepingu Euroopa Liiduga, mis kindlasti ei sätesta meile õigust valida endale kohustusi, mida tahame täita ja mida mitte. Arvan, et kui liikmesriigid lähtuksid sellisest põhimõttest, poleks Euroopa Liitu, sest üks selle põhieesmärkidest — ühtsus — oleks kadunud.

Antud küsimuse juures on nii Eestile kui ka teistele liikmesriikidele tähtis, et finantsraskustes vaevlevad riigid saaksid võimalikult kiiresti jalad alla. Majanduslikus mõttes on Euroopa Liidu riigid väga tihedalt läbi põimunud ning ühe riigi raskused kanduvad vabaturumajanduse situatsioonis väga kiiresti üle teistele partnerriikidele. Mis puudutab eurotsooni stabiilsusfondi, siis see tagab rahalistes raskustes olevatele riikidele vaid laenu, mitte ei jaga raha lihtsalt heast peast. See laen tuleb seda vajavatel riikidel kokkulepitud ajaks tagasi maksta ja seda koos intressidega.

Eesti on edukas riik. Mõelgem kas või sellele, kui kiiresti oleme oma riigi pärast taasiseseisvumist üles ehitanud. Selle kõrval oleme pingutanud saamaks mõjuvõimsate organisatsioonide liikmeks nagu Euroopa Liit. Oleme antud organisatsioonile pakkunud ennast võrdväärse partnerina, kellega saab igas situatsioonis arvestada.

Antud suunda tuleb Eestil jätkata, laskmata teha endale erandeid. Nagu kuulus vene kirjanik Lev Tolstoi on öelnud: „Tähtis pole koht, mida omame, vaid suund, kuhu liigume.“