Asi lihtsamast lihtsaim. Nüüd, pärast selle loo ilmumist, kahanevad mu šansid edasise töö osas Euroopas kindlasti nullini. Aga kes ei riski, see šampooni, vabandust, šampust ei joo.

Seega on allpool kirjas üks keskmine tööpäev ühes anonüümses Euroopa komitee allasutuses.

Tööpäeva algus on kell 9, aga ülemusega kokkuleppel ja ammustest aegadest kehtinud reeglit järgides pole ka midagi hullu kui sa ka 10.30 tööle laekud. Kiiret ju pole.

Avad oma arvuti, millesse alles hiljuti sisestati Windows XP süsteem ja vaatad päevase töö üle. Heal päeval on sul vaja ära töödelda 5-10 dokumenti, halval päeval aga 1-2. Paned logi ja jaluse korda ning saadad dokumendi edasi süsteemi. Süsteem ise on aga üüratu. Keegi ei tea, kas keegi kusagil või kunas neid dokumente, mida sina hoolega lakkunud oled, loeb ka. Loodetavasti ikka loeb ja kui ei loegi, siis Brüsselis Schumani platsi all elav suur lohemadu paneb nad pintslisse kindlasti. Sest temale me neid ju toodame.

Vaatad, et kell läheneb 12-le.  Aeg lõunaks on kätte jõudnud. Kuhu siis sööma? Vahelduseks võiks ju minna Parlamenti, mitte Tallinna ööklubisse, vaid ehtsasse europarlamendi sööklasse. Sinna mahub korraga vist 1000 inimest oma seedetrakti täitma. Sööma pääseb läbi peaukse või hoopistükkis garaaži kasutades. Mina astun sinna garaaži kaudu. Sisened üüratusse majja, mis esmapilgul nõrganärvilise oimetuks lööb ja leiad korraga ennast peale koridoride ja treppide rägastiku suurest aatriumist. Astud aga trepist, laisemate jaoks on eskalaator, alla ja oledki sööklas, mis kihiseb, sahiseb, mühiseb ja lõhnab erinevate söökide järgi.

Esmalt, nagu eurosüsteemile kohaselt, tehakse sulle kõik puust ja punaseks ette, lähened lauale, kuhu läbipaistvate kuplite alla on valmis seatud päevaroad. Neid vaadates saad aimu, mida köögist küsida.

On erinevamaid lette ja võimalusi, taimetoitlastele ja lihasööjatelejne, hinnatase 5 eurost üles. Kusagil 7 euroga saad prae ja joogi kätte ning pärast kassas tasumist hakkad üüratus sööklas kohta otsima. Miskipärast liiguvad inimesed nagu loomadki parvedena ja sestap on pikkade laudade taha koondunud kolleegid, sõbrad ja seltsimehed, kes söögikõrvale tööasju arutades lõunapausi mööda saadavad.

Kühveldad aga söögi hinge alla, viid kandikud liikuvale lindile ära ja astud tagasi aatriumi, kus sind ootavad kohvikud, leheputkad, pangafiliaalid, kus hea vaadata, kas palk juba laekunud. Sellest mikromaailmast tänavale astudes on kaks valikut: kas minna tagasi tööposti otsa komakohti parandama või teha hoopis üks klaasike veini lähedalasuval Luxemburgi platsil.

Muide, europealinnas on sotsiaalse suhtlemise ehk labaselt öelduna joomapäev neljapäev. Siis kogunevad inimesed otse töölt pubide ette, naudivad häid jooke ja sööke. Eriti popp ja prestiižikas on töötõendit nähtaval kohal hoida, sest siis saavad ju ümbritsevad teada, kes on ametnik ehk eluaegne ja kes stažöör ehk ajutine. Eriti kõvad tegijad on ametnikud ehk eluaegsed. Eluaegne tähendab maakeeli seda, et pärast konkursside läbimist kirjutatakse su töölepingu lõppemise kuupäevaks 2099 — see tähendab, et su elu on väga tugevalt rahaliselt garanteeritud. See on see unistuste nimetaja — ametnik, eluaegne.. mille poole paljud siiani keelt limpsavad.

Igal juhul lõunapausid venivad sageli kahetunnisteks, pärast mida lähed tagasi jahedasse kontoriruumi ja toodad mõne mittemidagiütleva dokumendi.

Tööpäev peaks üldjuhul kestma 17.30 või 18-ni ja siis on aeg, kui kell lööb tundi ja pastakas kukub. Linnalegend räägib, et kord kukkunud ka üks vanem mees oma kontoris laua taga… ja alles nädala pärast avastasid paha lõhna peale tulnud kolleegid, et mees on lõplikult “ära kukkunud”. Eurosüsteemis töötada on igati tore…

Kord aastas uuritakse sind meditsiiniliselt. Sulle on ette nähtud 28 puhkusepäeva, aga pange nüüd tähele: puhkusepäevade arvestamine käib Brüsselis inimsõbralikul moel, mitte nagu siin… Kui mõni riigipüha, mida on Belgias koos europühadega ligi kakskümmend, sisse jääb, pikeneb puhkus veelgi ja nii saadki aprillis-mais, kui riigipühad ja erinevate vabade päevade arv suur, korraga lausa kuu aega palmi all veeta. Seda moel, et puhkusepäevi kasutad ära vaid üheksa…

Esmaspäevad algavad alati veidi hiljem, sest paljud tulevad tööle väga kaugelt ja sellest ka poolik päev. Samamoodi on poolik päev reede, sest mööda sai ju neljapäev ja reedeti on tööpäev 15.30ni, sest paljudel vaja sõita ju koju, maale või vanaema juurde.

Euroopas on tore tööd teha, veel parem aga puhata. Brüsselis nimelt on lennujaamas üks reisibüroo, kes on spetsialiseerunud viimase hetke lendudele ja nii võibki raskest tööst väsinud ametnik minna seljakott seljas reede õhtul lennujaama ja leida ennast mõne tunni pärast ja paarsada eurot vaesemana kuurordist, kuhu võileivahinna eest oleks patt mitte minna.

Ametnikud saavad ametiaja lõpuni ka koduigatsustasu. See igatsus on ju kurb asi, aga kui seda kompenseerib kuni 1000-eurone palgalisa, on igatsuspisarad kiired kuivama. Samamoodi hoolitseb süsteem, et sa ikka kord aastas koju sõidaks ja selleks on taas ühekordne paarituhande eurone palgasüst.

Ahjaa, oleksin juba unustanud. Iga ametnik peab ju keeli oskama ja selleks puhuks saadab süsteem sind keelekursustele, soovitavalt prantsuse, inglise või saksa. Kursused toimuvad kaks korda nädalas ja loomulikult töö ajal. Kaks tundi päevas ja kaks korda nädalas tasuta keeli õppida ei ole ju paha. Sedasi saab ju lõpuks keeled ka suhu. Rahakoti täituvusest rääkida ei maksakski.

Võib ju mõelda, et parlamendiliikmed teevad rohkem ja tähtsamat tööd, aga kui kogemata Luxemburgplatzil lõunaveini nautides näed kõrvallauas meie parlamentääre hirmunult vett lonksamas, võib tõesti arvata, et neil on väga raske elu Brüsselis.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui oled korra eurosüsteemi tööle sattunud, siis võid ennast võrrelda mesilasega, kes meepotti kinni jäänud ja sealt enam mitte kunagi ära ei saa……ja ei tahagi.

Toimetus teab loo autori õiget nime.