Eugen Veges: Riigikogulastel pole muud teha, kui toetusrühmi moodustada
Kellele toetusrühma vaja on, pole teada. EER-i põrumine valimistel oli enda sepitsetud.
Ma ei kuulu EER imetlejate ega vihkajate hulka. Vaatamata sellele ei jäta ma mainimata, et minu silmis paigutub EER riigikogu fraktsiooni poliitiline lühilend demokraatia halvimate näidete hulka.
EER-i fraktsiooni enesekesksus polnud saladus. Avalikkusega kisuti riidu. Riidu mindi ka erakonnakaaslastega. Loodeti valimiseelsele ajupesule, aga petuskeem avastati.
2007. aastal läks erakond valimistele ühtsena. Valimisedu pööras kõik pea peale. EER-i riigikogu fraktsiooni liikmed ei väsinud korrutamast, et otsuseid langetavad nemad iseseisvalt. Erakonnaliikmete seisukohad jäid väljundita. Kaaslaste nördimus ei läinud EER nimel tegutsejatele korda, enesekriitikast poldud kuuldud.
Edasine oli loogiline jätk – liikmetevahelisi arutelusid hakati summutama, ühistegevust häirima. EER-i tegemistest meenuvad eelkõige jamad: võtmeisikute rahadega ja positsioonidega sahkerdamised, kaaslaste halvustamised, demokraatia labastamine. Fraktsiooni aseesimehe ja esimehe harrastatav vaimne terror oli õõvastav. Sõnavara ründav ja labane.
EER-i programmis domineerib esindusdemokraatia, eestkõnelejad esitasid avalikkusele isiklikke seisukohti.
Programmikritselduste pärast pole mõtet EER-i esindust taga nutta. Riigikogus istuksid mitte programmi ega põhikirja järgijad, vaid isiklikele ambitsioonidele pühendunud ülbikud.
Valimisnimekirja koostamise protsess näitas, et lähenemised pole muutunud. Jumal tänatud, et aferistid soojast kohast ilma jäid. Riigikogus peaksid istuma need, kes oskavad sõna pidada ja esindada, mitte ei aja suust mula ega himusta omakasu.
Olin ise kunagine EER-i Raplamaa piirkonna eestvedaja.
