Nad astusid Euroopa Liitu ja selle helde toetusprogrammi abil, mida nad kasutasid osavalt, riik moderniseerus. Dublinist sai edukas edasiliikuv Euroopa linn ja majandus õitses. U2 sai maailma üheks suurimaks bändiks, Bob Geldof oli kangelane, Roy Keane muutus oma aja parimaks jalgpalluriks. Iiri äri, iiri kunst, iiri kultuur ja lühidalt kokkuvõetuna igasugune iiripärasus edenes.”

Aga mis juhtus vahepeal? Aasta jagu tagasi hoidis terve Euroopa hinge kinni, kui iirlased hääletasid teist korda Lissaboni lepingu üle. Veel seisis lepingu jõustumise teel Tšehhi jonnakas president Vaclav Klaus, kuid iirlaste hääl oli ikkagi otsustavam. Oli ju tegemist referendumi, rahva arvamusega. Iirlased ütlesid “jah” ning Lissaboni leping jõustus. Väga vähe või peaaegu üldse mitte oli toona kõne all võimalus, et edukas “kelti tiiger” Iirimaa võib sattuda võlakriisi ja saada abi ELilt ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF).

Kuid nii läks. Ajaloo paradoks on selles, et Lissaboni leping, mille ümber iirlased tuliselt vaidlesid, võimaldab ikkagi paremaid majandus- ja finantsabimeetmeid kui eelmine, Nice’i leping.
Iirimaa valitsus kuulutas 24. novembril välja karmi säästuplaani. Järgmise nelja aasta säästukava peaksid kärped andma riigile 10 miljardit ja maksutõus 5 miljardit. Ning ELi ja IMFi abipakett peaks olema 85 miljardit eurot.

Lootkem, et kõik läheb hästi. Ent loomulikult on igale valitsusele see sisepoliitiliselt raske olukord — katsuge selgitada valijatele, miks on vaja makse tõsta.

Kreeka ja Iirimaa juhtumid näitavad siiski, kuidas abistamine võiks olla võimalikult palju ELi keskne ja seega automaatsem. Muidu hakkavad teised riigid alati igal hädajuhtumil arutama, kes ja kui palju peab abi andma, tekitades niiviisi omavahel tarbetut hõõrumist. Teisalt võib abi automaatsus olla iirlastele vastukarva, sest abi tähendab ühtlasi ka kriteeriume, millest tuleb rangelt kinni pidada. Iirimaa saavutas ju oma iseseisvuse alles 1922. aastal ja eks tähendanud 1973. aastal ELiga liituminegi, et algas majanduslik eraldumine Ühendkuningriigist. Seega on suveräänsuse küsimused iirlastele olulised ja neid eirata oleks rumal.

Siiski on oluline mõista, et Iirimaa ei ole kukkunud pommiauku. See, millest räägib Tony Blair, on jätkuvalt olemas. Praegune kriis ei saa muuta olematuks aastakümneid edukat tööd ja arengut.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid. Arutlusi Euroopa teemadel on võimalik lugeda ka Euroopa Komisjoni Eesti esinduse euroblogist.