Erik Vest: Parteid, rahahunnikuga rahva usaldust ei osta

 (35)
Erik Vest: Parteid, rahahunnikuga rahva usaldust ei osta
Scanpix

Mis vahe on MTÜ nime kandval Eesti erakonnal ja tavalisel nn rohujuuretasandil loodud MTÜ-l? Eemalt vaadates justnagu vahet polekski, mõlematel põhikirjas sarnased eesmärgid: “Eesti elu edendamine ning kultuuri, keele ja muude väärtuste säilitamine.”

Võib-olla küll eelnevast pisut erinevas kirjapildis, kuid mõttelt siiski samaväärses sõnastuses.

Vaadates aga organisatsioone lähemalt, saame aru, et erakonnad elatuvad Eesti rahva maksudest ja rohujuureühingud üritavad ots otsaga kokku tulla, kasutades ressursina vaid üksikisikute visa tahet ja annetusi ning riigipoolset näputäit head armu.

Rohujuurtel on reeglina soov midagi korda saata. Nad genereerivad ideid, otsivad ööd-päevad oma ideede teostamiseks vajalikke toetajaid, viivad ideed ellu. Tihti on nad liigagi enesekriitilised, sest üritavad asju igal järgneval korral veelgi paremini teha. Neil on tšekid triigitult kaustas ja nad lähevad ähmi täis, kui üks paarieurone pastapliiatsite soetamise arve on kaduma läinud. Kogu töö teevad nad ära tasuta, sest MTÜ-delt eeldab avalikkus ju peamiselt vabatahtlikku tegevust. Ja kui rahast puudu jääb (seda juhtub aga üsna tihti), siis maksavad eestvedajad arved oma taskust.

Mõnikord võtavad rohujuured kätte ja hammustavad läbi bürokraatiamasina, et oma tegemistele riigilt või omavalitsuselt toetust saada. Tihti on saadav toetus aga väiksem kui toetuse saamiseks tehtud töö (hinnapakkumised, selgituskirjad, joonised, analüüsid, kooskõlastused, kokkulepped osalistega jne). Hiljem tuleb teha veel ka aruandlus.

Seotud lood:

Ülemakstud skeemitajad

Mida aga teevad need “õiged MTÜ-d” — rahvamasse ideoloogiliselt ühendavad Eesti erakonnad? Nemad saadavad oma esindajad riigikokku, kus palk kolm korda suurem kui keskmisel Eesti inimesel. Palga maksavad kinni aga just needsamad keskmised inimesed, kellest väga vähestel õnnestub riigikogu saalis istumas näha inimest, kelle poolt hääletatu said. Ikka on mingid nimekirjad ja muud JOKK-skeemid, mis lennutavad rahvasaadikute toolidele avalikkusele tundmatud, kuid erakonnatruud broilerid.

Riik maksab nn istuvatele erakondadele veel ka eraldi toetust. Kuluhüvitisi ei ole mõtet mainidagi. Ikka kõik maksumaksja raha eest. Olgugi, et pea iga Eesti inimene teab, et riigikogu üks koosseis käib koos neli aastat ja tegemist on tähtajalise töösuhtega, makstakse riigikogu järgmisest koosseisust väljajääjatele kopsakat lahkumishüvitist. Ka maksumaksja taskust.

On siis nendest riigikogulastest nii suurt tolku? Muudkui loobivad üksteise pihta soppa. See, mis seisab nende erakonna põhikirjas, tuleb meelde alles valimispäevale eelneval kuul. Aga raha on neil ikka vähe. Palka nad endal tõsta ei tohi. Normaalne. Palka aga langetada ka ei tohi. Ebanormaalne. Kas nad ei tule siis ots otsaga välja, imestab iga tavaline kodanik. Miks ei tule? Kas inimesed, kes ei oska majandada, peaksid ülepea meie riiki juhtima?

Paljudel eestlastel on täna raske. Tööd pole, raha pole. Külm on ka. Natuke vingutakse, kuid elu läheb edasi. Riigikogulased aga vinguvad samuti. Kui nemad oma tahtmist ei saa, tundub, et jääb ka elu Eestis seisma.

Rahahunnikuga usaldust ei osta

Nüüd oli rahvasaadikutel aega välja mõelda veel üks moodus (DASA), kuidas oma sooja tooli ja aina paksenevat vööümbrust veelgi kindlamini hoida ja kasvatada — vaja rahva raha taas kord sihtotstarbeliselt omade taskusse kühveldada. Vahet ei ole, kas tänased rohujuured juba tegelevad rahva harimisega või mitte ja kas koolides on kodanikuõpetuse tunnid või mitte.

Kas erakonnad ise pole juba aastaid oma ideoloogiat ja oma ettekujutust demokraatiast Eesti rahvale tutvustanud? Nüüd nad tulevad suure hurraaga ja nende “demokraatia” edendamiseks on vaja palju raha ja võimalikult ruttu. Jah, järgmiste valimisteni on jäänud aega ju alla kahe aasta ja 2013. aasta sügiseks peab nende süsteem juba õlitatult töötama…

Loe veel

Ometi nentis käesoleva aasta jaanuaris näiteks sotsiaaldemokraat Indrek Saar erakondade madala usaldusprotsendi kohta (erakondi usaldab vaid 26 protsenti Eesti elanikest): “Ühiskonna üheks valupunktiks on saanud erakondade rahastamine, millega seonduvad inetud skandaalid ja hämarad tehingud. See tekitab inimestes vastuseisu nii poliitika kui poliitikute vastu“ (12.01.2011, Delfi). Poliitikud, kas mäletate täna, mida eile rääkisite? Seisate ju kui üks mees hämara raha juurdesaamise eest.

Maksumaksja otsustagu ise

Kui aga looks õige ühtse rahastusvõimaluste süsteemi kõikidele MTÜ-dele? Olgu selleks siis labajalakeerutajad, tervisesportlased, erakonnad või asumiseltsid. Kõik saaksid tegevustoetust ühtsest fondist, ühesugustel tingimustel. Sellesse fondi laekuks raha kõikidelt maksumaksjatelt. Täna riigieelarvesse laekuvast tulumaksust suunaks riik ühe protsendi just sellesse, sihtsuunitlusega fondi.

Aastas laekuks fondi umbkaudu 4,5 miljonit eurot. Fondist tehtaks väljamaksed vastavalt maksumaksja enda eelistusele. Tahab, suunab oma panuse parteile, tahab, suunab spordiklubile või kui tahab, suunab külanaiste padjaklubile. Süsteem oleks lihtne ja arusaadav.

Kas erakonnad oleksid sellise lahendusega nõus? Kindlasti mitte, sest siis nad näeksid Eesti rahva tõelist palet ja täna igati stabiilselt riigieelarvest neile laekuvad megasummad muutuksid üsnagi ahtakeseks või mõnel juhul kaoksid sootuks.

Kas Eesti riik kukuks siis kokku? Ei kukuks, lihtsalt riigikogulased ja erakondade ning kohalike omavalitsuste asjamehed peaksid asuma ka reaalselt tööd tegema. Enda isikliku heaolu nimel pingutamise asemel tuleks hakata seisma kogu Eesti rahva heaolu eest.

Rohujuure-MTÜ-d muutuksid läbi sellise toetusmehhanismi selgelt tugevamaks ning mine tea, äkki sirguks sellest kunagi ka üks väärt Eestimaa taim — Eesti ühiskonna tasakaalutaim!

Loota ju võib!?

Autor on MTÜ Mähe Selts juhatuse liige.