Erik Reinhold: Kas Eesti sõdurid on mõrvarid?

 (248)
aaviksoo
Kaitseministeerium

„Seal leidus nelja aasta vältel tervete ruutmiilide kaupa maad, millel mõrv oli kohustuslik, kuigi poole tunni tee kaugusel oli mõrv samavõrd keelatud.

Ütlesin ma: mõrv? Loomulikult mõrv. Sõdurid on mõrvarid.“ Nii kirjutas Kurt Tucholsky, Esimese maailmasõja veteran, 1931. aastal ajakirjas „Die Weltbühne“.

Sealt algas avalduse - „Sõdurid on mõrvarid“ - iseseisev elu Saksa patsifistide loosungina ja sellega kaasnevad eetilised, poliitilised ja õiguslikud debatid, süüdi- ja õigeksmõistvad kohtuotsused, seaduseparanduste ettepanekud ja nende tagasilükkamised. Viimati peeti Saksamaal avalduse kasutamise õiguspärasuse üle tõsisemat kohtulahingut 1994. aastal, mil patsifistid kuulsa lause autokleepsuna käibele lasid ja viimaks alles Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtus viha õhutamise süüdistusest vabanesid.

Väljend ei puudutavat siiski piisava selgusega konkreetseid isikuid või armeesid, mistõttu on tegemist pigem eetika ja poliitika valdkonda jääva mõtteteraga, kui konkreetse ja põhjendamatu mõrvasüüdistusega reaalsete inimeste vastu.

Vilja Kiisler küsib Delfis Eesti kaitseväelastele viidates, mitu inimest te tapsite ja vallandab kindlas kõneviisis ja vastuvaidlemist mittesallivas toonis märksa konkreetsemate süüdistuste laviini Eesti sõduri ja kaitseväe suunas.

Kiisleril on kujunenud veendumus, et Eesti kaitseväelased on vaimsete hälvetega vägivallajoobumusest sõltuvuses koletised, kes päris kindlasti panevad Afganistanis toime verdtarretavaid sõjakuritegusid, kütivad puhtast sportlikust tapmislustist süütuid tsiviilisikuid, rasedaid naisi ja väikesi lapsi, rääkimata vaenuväest. Tapetud vastase laipade kokkulugemisega ei saavat hakkama isegi meie kaitseminister.

See kõik kindlasti toimub, ainus häda olevat, et me ei tea sellest midagi, sest vabal ajakirjandusel ei lastavat sõjast adekvaatset infot edastada – kaitseväe kohutav ajupesumasin on sulgenud kõigi asjaosaliste suud, sulgenud piirid, hävitanud tõendid. Ükski ajakirjanik ei näe mitte kunagi, mida Eesti sõdurid seal sõjas ikkagi päriselt teevad.

Ajakirjaniku loogika näib olevat raudne: sõjakuriteod on tänase maailma ja sõjapidamise reaalsus (ta on selle kohta mitut videot ja pilti näinud), eestlased osalevad sõjas, järelikult panevad nad seal ka toime sõjakuritegusid. Kuna eestlaste sõjakuritegudest pole nagu midagi näha ega kuulda, tähendab see lihtsalt seda, et neid varjatakse erakordselt hästi.

Kaitseväe püüded viia Eesti ajakirjanikke missioonipiirkondadesse kohale, pole sellest loogikast lähtuvalt muidugi midagi muud kui kurikaval propagandatrikk. Selgub, et Eesti kaitseministeerium organiseerib ja rahastab Eesti ajakirjanike visiite sõjakolletesse ainult selleks, et anda avalikkusele ebaadekvaatset infot ja varjata karmi tõde.

Kui reeglina kipuvad ajakirjanikud oma kohuseks pidama riigiasutuste tegevuses ikka ebapädevuse ja käpardlikkuse paljastamist, siis kaitseväe teavitusteenistuse võimekust hindab kodanik Kiisler küll mäekõrguselt üle.

Tänaseks on Eesti erinevatel sõjalistel välisoperatsioonidel osalenud sadu inimesi. Kas tõesti on kaitseväe peapropagandist Peeter Tali suutnud raudse kindaga sulgeda nende kõigi suud, nii operatsioonil olles kui sealt naasnuna, elades hiljem Eestis või väljaspool selle piire? Kõik üldiselt teavad mingeid räpaseid ja põnevaid saladusi kuid keegi ei julge iitsatadagi? See kõik kõlab kuidagi vandenõuteoorialikult, salapäraselt ja mis peaasi, intrigeerivalt.

See, mida Eesti sõdurid sõjas tegelikult teevad, on märksa maisem, lihtsam, rutiinsem ja igavam. Eesti sõdurid on nii Afganistanis kui teistel välismissioonidel osalenud ja osalemas Eesti demokraatlikult valitud Riigikogu otsuse alusel. Eesti välisoperatsioonidel teenivaid kaitseväelasi ei ole kordagi ei süüdistatud ega süüdi mõistetud sõjakuritegudes. Eesti üksus Afganistanis on meie liitlaste hinnangutel sõjavälja mõõdupuudega hinnatult teovõimeline ja edukas.

Milles siis asi? Loomulikult ei saa kuidagi õigustada laias ilmas toime pandud konkreetseid kuritöid sõjavangide ja tsiviilisikute kallal. Kuid millist rada pidi jõuab sellest faktist lähtuv mõttearendus ideeni eestlaste aprioorsest süüdiolemisest samasugustes sigadustes? Kas on siin tegemist rahvusliku nihilismi järjekordse väljendusega: pole lihtsalt võimalik, et Eestis (eriti avalikus sektoris) midagigi õigesti ja hästi tehakse? Või sooviga vürtsitada isikliku patsifistliku maailmavaate reklaamiklippi õudusttekitavate faktide ja veelgi hirmsamate oletuste soustiga?

Patsifistlikus maailmavaates, kusjuures, ei ole ju absoluutselt midagi taunimisväärset. Loomulikult on kodanikul õigus poliitikult küsida, miks me kulutame raha relvadele ja miks meie mehed ja naised on sõjas. Muidugi võib olla igasuguse vägivalla ja sõja kui niisuguse vastu või konkreetselt meie osaluse vastu ühes või teises tapluses.

Me võime ka Eestis vabalt arutleda teemade üle nagu sõjalise riigikaitse vajalikkus üleüldse või kriteeriumid, millest lähtuvalt otsustame oma kaitseväelaste saatmise üle väljaspool Eestit toimuvatesse sõdadesse. Lõppudelõpuks võime me intelligentsel moel ja selleks kohaste argumentidega arutleda ka sakslaste kuulsa lause üle, millest sissejuhatuses juttu tegin.
Niisugused arutlused on võimalikud ja ühiskonna arengu seisukohast ka vajalikud.

Kuid kas selleks on tarvis süüdistada Eesti riigiasutusi sõjaküsimuste meediakajastuse tsensuuris, mis on ju suisa Põhiseaduse rikkumise mõõtu kuritöö? Kas on tarvis ilma ühtki fakti esitamata, pelgalt oletamisi paisata õhku väga karmisõnalisi süüdistusi inimeste aadressil, kes on andnud, rõhutan, Eesti legitiimselt riigivõimult saadud ülesannete täitmisel oma parima? Mõned neist ka elu ja tervise.

Ka sõjas kehtivad teatud reeglid, konventsioonid ja kokkulepped. Me ootame oma sõduritelt, et nad lahinguväljal tegutsedes valiksid vahendeid. Valiksid neid nii, et kannatada ei saaks need, kes asjasse ei puutu.

Ka tõsine Eesti patsifist võiks ju ka omi vahendeid ja sihtmärke valida nii targalt, nagu seda siiani on teinud Eesti sõdur.