Erik Rand: Unistus 1-toalisest Lasnamäe korterist
Ilma ja valitsejate lolluse kirumise kõrval on kinnisvara üks igihaljas jututeema, milleni jõutakse varem või hiljem iga seltskonnas. Kas keegi plaanib korterit osta, kellelgi on röögatud kommunaalarved või kellegi maja katus jookseb läbi.
Jaanuari alguses saatis 1Partner kinnisvara üsna vaimukalt koostatud pressiteate, millest selgus, et keskmise palgaga inimene saab omale lubada Lasnamäe 1-toalise korteri, seda juhul kui veel veerand selle korteri väärtusest on korraga sissemaksuks panna.
Isegi kui on mingeid teisi stsenaariume samade rahaliste võimaluste juures, siis illustreeris see tõdemus pisikese Lasnamäe korteri ja keskmise palga suhte kohta üsna tabavalt kinnisvaraturu tänast iseloomu.
Eksperdid vihjavad, et uut buumi kinnisvaras on kaasa toomas just nõudlus vanade 1-2-toaliste korterite järele, mida liigub turul üha vähem ja mille hind on seega järsult tõusnud. See aga näitab omakorda, et vähegi mõistliku asukoha või väljaängemisega uusarendused on liiga kallid ja et keegi ei jaksa neid lihtsalt endale osta.
Sellest annab tunnistust näiteks see, et kui mõnest viimasel ajal valminud kortermajast argipäeva õhtul mööduda, on enamus aknaid pimedad. Samuti on kõnekas fakt see, et uusarendustele püütakse leida ostjaid kingitustega meelitades.
Aga kui sa oled keskmist palka saav noor, siis kas sulle mõjub motiveerivalt unistus vanast Lasnamäe 1-toalisest korterist? Vaevalt.
Kui sa teeksid sama tööd näiteks Saksamaal, kas sealne keskmine palk võimaldaks sul endale lubada vaid 1-toalise korteri äärelinnas? Vastus on loomulikult ei (tutvu Saksamaa kinnisvarahindadega näiteks siin).
Oma korter kui pidepunkt
Olukord Eestist väljarände osas ei ole veel katastroofiline, kuid piisavalt halb, et tuleks hakata julgemalt (loe: vajadusel kümneid miljoneid eurosid panustades) lahendusi otsima.
Kinnisvara ja eluasemelaen seovad inimest kodumaaga üsna hästi. KredEx tegeleb juba praegugi laenude käendamisega, kuid sel teemal tuleb edasi mõelda. Näiteks tekitades olukorra, kus elus vähegi selgemat sihti omav noor saab riigilt taotleda sissemaksuks kuluva summa endale laenuks.
Teisisõnu peaks inimene saama ilma omafinantseeringuta kätte korterivõtmed ja koos sellega ka 30 aasta pikkuse laenuorjuse. Inimeste arv, keda riik sel moel toetaks, võiks olla piiratud, et hoida kontrolli all kulusid ja samas säilitada ka ihaldusväärsus (viimase osas võib läbi kerge iroonia näiteks tuua noortele mõeldud Kanada töö- ja puhkuseviisa.)
Loomulikult on sellise plaani ellukutsumise juures ka ohtusid, mis peamiselt ringlevad laenuvõtja vastutusvõime ja süsteemi tegeliku kasuteguri ennustamatuse ümber. Ilmselt tähendaks sellise mehhanismi ellurakendamine ka kinnisvarahindade edasist kerkimist.
Üks hea näide riigi loodud süsteemist, mis parandab ühiskonna elujõulisust, on helde (ja seega kulukas) vanemahüvitis. Lapsed peavad sündima, kuid neil peab olema Eestis ka koht, kus elada.
